Asju vahtsõstpruukminõ
Ma kuuli raadiost, et inemise ostva poodist veidemb asju, selle et kõik om kallis. Kallis muidoki om, a tõõsõlt puult pantas kõik aig inemiisile süäme pääle, et mi tarvitanu veidemb asju. Om jo häste, ku veidemb ostõtas – sõs raisatas kah veidemb.
A ku saapa läävä katski, piät kimmähe vahtsõ ostma, jala tohe ei külmä saia. Kuiki hää kängsepp mõist tõnõkõrd viil terve talvõ saapilõ armoaigu anda. Vai ku püksünöps inämb kinni ei küünü, sõs tulõ kah vahtsit pükse vaia. Parõmb om, ku kõhnõmbas jäät, saat rihmalõ mulkõ mano tetä.
Ega vahtsit saapit ja pükse piä ei moodupoodist ostma. Tõõsõ tsõõri poodi omma iks viil olõmah. Ku ütsäkümnendil oll’ säält ostminõ innembä häbüasi ja puutõ kutsuti kaltsukis, sõs parhilla omma õkva nuu moodupoodi. Ja mooduh omgi kävvü säändside rõividõga, mis nägevä vällä nigu tõõsõ tsõõri poodist ostõtu. Kõgõ suurõmba supõrstaari kandva viis nummõrt suurõmbit rõivit ja omma uhkõ päälegi. Nii et rõividõ pääle piä ei külh pall’o rahha raiskama, pääasi, et kõtt täüs om.
