7. Pagõminõ ja rüänurm

 
Saksa aigu tegi esä remonditöid ja pilte muiduki kah. Algusõn tedä viil es mobiliseeritä, inne ku nelläkümne nelländä aasta juulin. Periselt tä pidi kül joba pall’u varõmb minemä, a täl oll’ song, läts’ tuuga lõikusõlõ ja sai pikendüst.

Rõugõ koolimajan olliva saksa sõduri ja mi puul magasi kah osa põrmandu pääl. Ei tiiä, kas tuu sõta tähend’, a kirpõ oll’ näil sääl väega pall’u. Kenderi Karla naardsõ peräst, ku meil maja är palli, et oll’ mis oll’, a kirbõlõ sai säru.

Mehe viidi alõvist är. A esä ja Sakki Richard olli Antsla raudtiijaamast jalga lasknu. Kenderi Karlaga oll’ näil joba varõmb kokku kõnõldu – Karlat es viiä, tuu oll’ uman peren ainukõnõ miis –, et ku vähägi saava, sõs laskva jalga ja tulõva Kenderi poolõ hinnäst varjama.

Karla tull’gi sõs vast paari vai kolmõ päävä peräst mu poolõ ja ütel’, et ku ma Jaaniga kokku taha saia, tulku õdagu timä poolõ. Karla talu man oll’ üts väikene suukõnõ, sääl nä hinnäst käke. Pääle Jaani oll’ viil mitu miist, Karla naasõveli ja tõisi kah. Karla naanõ näid süütse ja ma muiduki vei kah umalt puult söögikraami. Ütskõrd lätsi õks ütte tiid müüdä ja tõnõkõrd tõist tiid müüdä, et kiäki as’ast arvu ei saas.

Ma olli õks mitu kõrda sääl üüd kah. Jaani imä oll’ sõs ütskõrd mu imäle ütelnü, et või taa Hilda om kah üts häbemädä – miis om sõan ja tä käü är. Et vast sakslaisiga käü. Ma es olõ kellelegi kõnõlnu, et Jaan paon om, õnnõ mu mamma tiidse.

Kats kuud varjas’ Jaan hinnäst, sõs joba tulliki lahingu siiä. Mi pandsõmi õkva rükä kokku. Õdagu Liide hõigas’ hoovist, et tulku mi kaema, valguskündlit lastas. Lätsimi huuvi – oll’gi kerigumõisa kottal ja kavvõmbal kah valgõ nigu päivä. Ütli latsilõ, et ärku võtku rõivist vallalõ, pommitaminõ või tulla. Sakslaisi voori olli õkva ümbre mi maja, siiä olõs egal juhul pommõ visatu.

Joosimi kõik sanna taadõ. Säält vähä edesi oll’ rügä. Ma ütli, et läämi siiäsamma rüänuka sisse, a Ülo ütel’, et ei, läämi sinnä kraavi – tuu oll’ vähä edesi. No joosimigi sinnä kraavi. Ja sõs tull’ nigu pauh! suur pomm õkva sinnä rüänuka sisse, kohe ma tahtsõ jäiä.

Ku kündle är kistu, joosimi edesi orgu, a ega inämb es pommitõdaki. Vasta hummukut tullimi kodu. Sõs ma küsse üte sakslasõ käest, et mis siin kül umõtõgi tulõ. Sakslanõ raput’ pääd ja ütel’, et ega midägi hääd luuta ei olõ: parõmb, ku mi latsiga är kavvõmbalõ lännü.

Lugu lätt edesi.

Mul om väega hää miil, et mul ummõtõgi nii pall’u mutsu oll’, et ütskõrd 1965. aastal, ku Rõugõlõ sünnükodu tulli, reportõrimaki pääle uma imä Tootseni Hilda (1911–1989) jutu võtsõ. Nüüd om hää latsilõ ja latsõlatsilõ kullõlda anda.
Paku tükükeisi imä jutust Uma Lehe lugõjilõ kah lukõ.

Tootseni Toivo