11. Kolmõlõ latsõlõ kodu ehitämän
Edesi läts’, nigu tä läts’. Riik pidi avitama majja edesi ehitä, a mis sääl riigilgi oll’ avita. Niipall’u kül, et ehitämise matõrjal anti kõik ilma, ja pikäaolainu anti kah. A tüümiihi es saa kostkilt.
Ku esä sügüse tapõti, sõs tuu talv oll’ Siidorovi Jaan uma velle Piitrega Veeberi-rahval puid lõikaman. Saiva noil är lõigatus. Veeberi pernaanõ ütel’, et tekku ma naidõga kaupa, vast lõikasõ mu lauda palgi kah är. Kõnõli ja nä olli nõun kah. Lõiksi laudapalgi är ja küünü jaos kah ja kõik, mis vaia oll’. Ku vedämise talus oll’, sõs ma esi es lääki mõtsa, Siidorovi Jaan esi tiidse, kon kõik om. Sääl õks mehe olli irvitänü, et no muiduki – tulõvanõ peremiis…
Tull’ kevväi, pidi nakkama maja jaos laudu kantma. Lavva olli joba esä aigu är lõigadu, a olli kantmada. Tei jälki Jaaniga kaupa, et vast võtt ette. Sa mõtlõ, maja jagu laudu kirvõga är servädä! Selle tä õks vahel vindilidse pääga suurust’ kah, et timä higi ja vaivaga om seo maja ehitet… Sõs nakas’ tä veitsiviisi sainu kah lüümä ja… Ega miihi es olõ jo sõs kostkilt saia, eesti mehe olli kõik sõaväen. A nimä olli rahvusõlt suumlasõ, näid es võeda. Nii tä sõs ehit’ ja jäigi…
Täl oll’ uma pere kah olõman. Ku Soomõga sõda alas’, sõs lasti tä parašütistin Suumõ alla. A sääl olli nä vangi võedu. Periselt nä es tohe hinnäst vangi anda, pidivä hindä är häötämä. A kes tuu koolda taht… Sääl mõistõti nä kül kah surma. Keriguopõtaja tull’ näid lavvalõ võtma ja oll’ Jaani är tundnu! Jaan oll’ timä leerilats olnu. Keriguopõtaja oll’ tä sõs surmast är pästnü, et seo ei olõ määnegi kommunist. Vanõmba olli täl kah kõik Suumõ är viidü – nä olli inne Karjalan elänü. A Jaanil oll’ naanõ vinläne, selle nuu sõs jäiväki Vinne poolõ pääle. A perän tuudi jälki Soomõst tagasi kõik nuu, kes sinnä olli viidü. Oll’ üteldü, et viiäs kõik umma kodukotusõhe tagasi, a es olõ viidü midägi. Tuudi hoobis Lätti ja Leetu ja Eesti.
A naasõlõ oll’ sõs, ku nä Soomõn alla visati, tulnu sõnnum, et miis om tiidmäldä kaonu. Naanõ läts’ vahepääl vahtsõst mehele. Meil oll’ sõs kah siin joba kõik nii… A sõs tull’ ütekõrra jäl sääne asi, et nuu suumlasõ, kes siin olli, saadõti edesi Vinnemaalõ. Jaan kah pidi är minemä, joba tull’ kutsõ. A noh, sõs meil oll’ joba tuu elu säädünü ütte ja lätsimi miilitsäjaoskunda. Ma seleti är, et mul om miis tapõtu ja et tä avit’ mul ehitä ja et mi elämi nüüd vabaabiellu. Jätetigi saatmada! Tõsõ kül viidi är.
Sa tiiät joba esi, kuis taa elu edesi läts’, sõs sa ollit joba suurõmb. Jaan läts’ Kohtla-Järvele kaivandustõ ja…
Lugu lätt edesi.
Mul om väega hää miil, et mul ummõtõgi nii pall’u mutsu oll’, et ütskõrd 1965. aastal, ku Rõugõlõ sünnükodu tulli, reportõrimaki pääle uma imä Tootseni Hilda (1911–1989) jutu võtsõ. Nüüd om hää latsilõ ja latsõlatsilõ kullõlda anda.
Paku tükükeisi imä jutust Uma Lehe lugõjilõ kah lukõ.
Tootseni Toivo
