12. Eestimaa kolhoosnik
No kolhoos… Mis tä tull’, nelläkümne katsõndal aastal vai? Vast jah nelläkümne katsõndal. Ma lätsi kolhoosi, Jaan es lää. Timä nakas’ varumisõ pääl tüüle. Mi poolõ säetigi tuu vastavõtupunkt, meil olli suurõ ruumi. A noh, sääl tull’ peräst timäl puudujääk kah ja sõs tä sinnä kaivandustõ läts’ki, et saa õks rohkõmb rahha.
Nojah, ma lätsi sõs kolhoosi liikmõs. Minnu panti lülivanõmbas. Ega sõs tuukõrd es olõ nii nigu põra, et hummuku tulõva kõik talli manu ja sääl opatas tüü kätte. Mul oll’ nii: hummuku tulli üles ja talliti uma eläjä är. Sõs naksi talusid pite juuskma sõnna viimä, et mis tüü pääle kiäki piät minemä. Kül sääl oll’ sõs vaiõlust, et ei saaki täämbä minnä, ja kuis sääl kiäki vaband’. Üts igäväne tegemine oll’, et rahvas kokku saia. Ja perän pidi ma tõisiga kuun kõik tüü kah är tegemä. Sõs oll’ toda juuskmist nii pall’u, et ma ei olõ elun nii peenükene olnu, ku tuukõrd olli.
No muiduki tuu kolhoosiaig oll’ edimält sääne kehv, a ega sõs õks väega hätä kah es olõ. Lehm oll’ ja aiamaa oll’ ja… Teile anti abirahha kah. Tuu oll’ kül õigõ väikene, kolmkümmend viis ruublit latsõ pääle. Viiskümmend ruublit massõ leeväjahu puut. A noh, kuigimuudu iks läbi sai, ega ma nii väega viletsüst kah es näe. Ainukõnõ muiduki oll’, et pääle sõa tuu leevä saaminõ oll’ väega vilets. Poodin olli suurõ järekõrra ja mõnikõrd jäi ilma kah. Ku meil majaehitämine oll’, sõs oll’ tihtsäle nii, et ti piditi ilma leeväldä süüki süümä, ma ütli teile, et jätke leib tüümiihile. A vahel es jakku tüümiihile kah leibä. Ütskõrd kiitse uakõtru ja muud es olõki süvvä anda. Es nurisõ kiäki. Ku joba uma maa päält rüä kätte saimi, sõs saimi leevä manu. Koritorin pessemi terä vällä, veimi veskile ja sõs sai jäl leevä manu. No tuud aigu es olõ väega pall’u, ku leeväga oll’ kitsas, vast mõni aasta õnnõ.
Mõnõ ütlese, et no olli viletsä ao, a ma kül ei mõista tuud üteldä. Ma ei olõ kül kolhoosiaigu nälgä nännü.
Ma: Sa ei olõ virisejä…
No mis sa siin viriset! Kae, ku ma lats olli, sõs oll’ meil kül tihtsäle peris leeväpuudus. Vahel siin jah nurisõsõ inemise, et ei olõ tuud vai taad. Ma sõs olõ ütelnü: kulla rahvas, ma olõ tuul «hääl aol» kah elänü – ega tuu aig es olõ kah kõigilõ hää! Kes õks vaesõmba olli vai käsitüülise, noil oll’ vanast, ku ma nuur olli, väega vilets. Ega tuukõrd es olõ maal nii, et lähät puuti ja ostat leibä vai lihha. Üte tsia jõudsõmi süütä, tuu süüdi talvõl är, suvõl es saa lihakibõnat kah.
Lugu lätt edesi.
Mul om väega hää miil, et mul ummõtõgi nii pall’u mutsu oll’, et ütskõrd 1965. aastal, ku Rõugõlõ sünnükodu tulli, reportõrimaki pääle uma imä Tootseni Hilda (1911–1989) jutu võtsõ. Nüüd om hää latsilõ ja latsõlatsilõ kullõlda anda.
Paku tükükeisi imä jutust Uma Lehe lugõjilõ kah lukõ.
Tootseni Toivo
