Naisivein

 
Taa jutukõnõ vii meid 1950. aastihe. Tuukõrd oll’ maal peris pall’o nuuri: Vana Vunts (Stalin) oll’ koolnu ja inemise usksõva, et maaelo lätt parõmbas.
Kolhoosi esimiis oll’ nuur, õkva koolist tulnu Evald. Pall’o tütrigu tahtnu tälle mehele minnä, a Evaldil oll’ süämen õnnõ aiandusbrikatiir Liisi.

Ütel ilosal keväjäpääväl oll’gi pulmapäiv. Noorõ olli mõlõmba kõva sportlasõ ja napsi es võta, nii tull’gi viil pulmapäävä lõunaaigu miilde, et kõik viinakraam om ostmada. Lätsivä kipõstõ alõvihe poodi mano, kon kaupmiis ütel’, et täl om hääd lahjat naisiveini kah, ja paksõ tuud Liisile maitsa. Liisi võtsõ kruusist paraja lonksi.

Ku noorõ pulmamaja moro pääle tagasi jõudsõva, tundsõ Liisi, et kiäki olõs nigu vasaraga päähä löönü. Vein oll’ mõoma naanu ja Liisi es saa tetä muud, ku pikäle olla. Nii halv oll’ pruudil olla, et alõvist kutsuti esiki velskri. Tuu ütel’: ärmi tedä putumi, timä organism ei olõ harinu esiki väiku kogussõ alkoholiga. Nii jäetigi Liisi sängü pääle pikäle uutma, et tä tsipa klaarunu.

Pulmalisõ naksiva kogunõma, nii noorõ ku vana. Velskri jutt oll’ õigõ: ku pruut veidükese puhada sai, läts’ pää klaaris. Ku pruudipärgä laulti, oll’ Liisi joba tävveste är klaarunu.

Tervüsenapsi võtmisõ aigu Liisi klaasi es putu. A peigmiis Evald sosist’ tälle kõrva, et võtku õks, seo om kurõmar’amahl. Nii saiva kõik kombõ kah täüdetüs ja pulma lätsi kinäste.

A tsilkagi napsi es võta Liisi inämb külh elo lõpuni.