Leningradi kampsipoodin
Ku ma Leningradi koolin käve, oll’ ütiselämise kõrval üts vana puut, kon müüdi koetuisi kampsõ. Lätsi kah ütskõrd sinnä kampsõ sälgä pruuvma.
Äkki tull’ rõivakabiini üts miis sisse. Mul oll’ kamps sälgä pant, timä nakas’ tuud ja minno kaema. Ütel’, et ma ollõv timä naasõga ütte mõõti, sis tä näge mu päält, kuis sääne kamps passis. Mullõ tundu tuu kül tsipa imelik, a es nakka nummõrd tegemä, arvssi, et kül tä är lätt. A miis es lää är, tull’ hoobis vällä vahtsõ esimuudu tahtmisõga: kas ma saanu istu tooli pääle, tetä kurba näku ja kaia ütte punkti. Olli segähüsen ja es mõista midägi pääle naada. Õnnõs tull’ iistpuult poodist müüjä ja kärät’ mehele: «Ah ti olõti jäl siin! Minke minemä!»
Müüjä naas’ sis seletämä, et taa om sääne ullikõnõ, kiä käü siiä naisiga juttu kõnõlõma. Müüjä soovit’ egäs juhus tsipa viil uuta, et mine tiiä, äkki pass välän. Et poodi kinnipandmisõni oll’ õnnõ veeränd tunni, sis jäigi müüjäle seldsis. Sis lätsimi ütenkuun vällä. Tuu ao seen jõudsõ müüjä är kõnõlda, et õigõ pia pandas taa puut kinni ja majagi lammutõdas maaha.
A toda kampsi, midä ma sälgä pruuvsõ, ma iks es ostaki.
