Imäkeele ilo
Ma kuuli raadiost, et põllumehe saa es talvõ lõpuh viil lautu mant põllurammu nurmi pääle vitä ja pasahoidusõ aiva üle veere. Tuu as’aluu seletämises pruugiti säänest romantilist sõnna nigu «lägalaguun». Sõna «laguun» om peri Itaaliast, täpsembält Veneetsiäst, kon tuuga märgitäs merest eräle olõvat viijako. Nii või külh üldä, et mi kar’alautu man om pasameri, a laguunis om tuud vast pall’o nimmada.
Periselt olõ-i tähtsä, kas põllu pääle veetäs sitta vai läkä vai virtsa, kas tuud hoitas laguunih vai lumbih vai tünnüh. Tähtsä om, et leevävägi jõvvassi nurmõ pääle ja vili häste kasussi. Ilosa imäkiilse sõna kõik.
