Märküse läti keelen
Imä tõi poiskõsõ kuuli edimäste klassi. Tä tiidse, et poiskõnõ om püsümäldä ja päähäkääntäv, tuuperäst ütel’ tä oppajalõ, et panku tuu kõik poisi pahandusõ päivikulõ kirja, kül tä sis koton poiskõist oppas, vits ja piits omma olõman.
Poiskõnõ oll’gi koolin püsümäldä. Tä hiilse vahepääl tunnist vällä ja ku ikäv naas’, tull’ tunni tagasi. Es opi ega kullõ suurt midägi, oll’ sääne hulkja poiss. Oppajal oll’ meelen imäle ant lubahus, a saman oll’ tuu kah meelen, et imä lubasi koton poiskõist nuhelda. Tuu jälki es olõ oppajalõ meeleperrä.
Peräkõrd löüdse oppaja hää nõvvu. Tä oll’ latsõn kasunu Läti piiri veeren kuun lätläisiga, näidega üten kar’an käünü ja läti keelegi nii kõnnõn ku kirän selges saanu. Nii kirot’ki tä poiskõsõ pahandusõ kõik päivikulõ üles, a tegi tuud läti keelen.
Koton uursõ imä poiskõsõ käest, mis sinnä päivikulõ om kirotõt. Poiskõnõ muidoki vastas’, et neo omma kõik kittüse, et tä om hää poiss ja täl lätt koolin häste. Peräkõrd sai imä arvu, et asi ei olõ peris õigõ, ja läts’ oppaja käest küsümä, kuis poiskõsõl lätt. Sis tull’ tõtõ vällä ja arvada sai poiskõnõ perän tuud koton uma vitsa kah kätte.
