Lobasuu-Linda

 
Lobasuu-Lindal oll’ koolin ikäv. Tä es olõ rahul, et inämb es laulda ilosit pioneerilaulõ Stalinist. Stalini kumardaminõ naas’ joba müüdä saama, kuigi generalissimusõ pilt oll’ iks viil mi koolin saina pääl.

Vahel pruuvsõ Linda kuulmeistre käest küssü, kas Stalinilõ iks miildünü, ku tä tiidnü, et inämb ei olõki tä egä laulu seen. Kuulmeistrel oll’ tütrigu lobast viländ ja tä kässe Lindal vakka jäiä.

Ütel pääväl es lää Linda vahetunni aigu tõisiga üten vällä spordiplatsi pääle, täl oll’ kurgun väiku valu. Kai aknõst vällä ja nägi, et koolimajja tulõ üts miis. Külälisel olli tihhe hiussõ üle pää soedu ja halli vuntsi nõna all. Küläline läts’ oppajidõ tarrõ.

Linda taibas’, et seo ei olõ harilik küläline. Tä rutas’ kipõstõ aknõ mano, lei tuu vallalõ ja hõigas’ spordiplatsi poolõ: «Lollaka, tulkõ ruttu koolimajja, meil om külän seldsimiis Stalin!» Osa koolilatsi tull’gi tuu pääle koolimajja, a õkva käve kell kah ja tunn naas’ pääle.

Tõsõ lätsi tunni, a Linda jäi viil tsipas aos oppajidõ tarõ ussõvaihõst külälist uudistama. Tä oll’ viil aastit tävveste kimmäs, et nägi mi koolin Stalinit.

Ku ma mõni aasta ildampa kooli kokkotulõkil kõnõli, kuis mu vanaessä Stalinis peeti, sai Lobasuu-Linda kah peräkõrd umast essümisest teedä.