Esiuma pido
Ma kuuli raadiost, et seoaastadsõlõ laulu- ja tandsupidolõ nime pandminõ oll’ rassõ, nigu latsõlõ nime pandminõ. Lõpus võeti üts vana sõna, midä om umah luulõtusõh pruuknu Kareva Doris. «Esiuma» om väke täüs sõna. Kas tuust väest jakkus, et ilmataat pidoliidsi vihmasao ja külmä iist hoiassi, näemi pääle pito.
«Esiuma» kand hindä siih kõkkõ, mis meile tähtsä omma: kodo, pere, imä ja esä. Et mi kiil ja kultuur püsüssi, laul ja tands edesi elässi. Ku võidupühä aigu kõnõldi pall’o eestläisi kaitsmisõ himost, sõs sinnäsamma ritta või panda tandsu- ja lauluhimo kah. Uma maa ja rahva iist saismisõs omma nuu kõik tähtsä. Selle om kimmäs, et võidutuli ja laulupidotuli saiva inne pito kokko ütes tulõs. Ilosat pito meile kõigilõ!
