Pahandus laulupidol

 
Laulu- ja tandsupidol omma kavvõmba kandi latsõ läbi ao Tal’na liina koolimajjulõ üümajalõ pantu. Koolilatsiga käävä üten kuulmeistre, kiä valvva, et latsõ koerust es tennü.

Ütskõrd es taha noorõmba oppaja üte Võro kooli latsiga üten minnä ja näidega panti üten kats vanõmbat, pia pensionil oppajat. Noil es olõ inämb jõudu latsiga sammu pitä ja nä vässüvä väega är, selle et õdagu oll’ koolimajan pido, kon latsõ tandsõ ja tralliti.

Ku tull’ magama minemise aig, lasti klassitarõst suurõ tulõ är, õnnõ üts hämmär lambikõnõ jäeti palama.

Üüse heräsi üts valvja üles ja kai, et üts vähämb poiskõnõ om näost maru imeligult valgõ. Kutsõ tõõsõ oppaja kaema ja kullõma, kas poiskõnõ õks hengäs. Suurõ vaivaga jõudsõva nä otsussõlõ, et hengäs külh, a maru vaivalidsõlt. Mis tetä?

Hiitünü oppaja lätsi vällä koolimaja trepi pääle asja arotama. Kas tulõ kodo kõlista ja küssü, om poiskõsõl määnegi tervüsehädä? Vai tulõ kipõabi kutsu?

Päält väikut arotust lätsi oppaja tagasi tarrõ. Tarõn es olõki poiskõist sängün. Kooli vüürüsest kostu, kuis kamp latsi tulõ naaru ja nal’aga, tuu väikumb poiskõnõ kah tõisi hulgan seletämän, kuis tedä koolnus peeti.

Tuukõrd oll’ moodun pastiirmine: suurõmba olli väikumba poisi näo hambapastaga kokko tennü. Tuuperäst oll’gi poisi nägo nii valgõ, et ka hämärän oppajilõ silmä naas’.

Hiitünü oppaja saiva kül latsi pääle pahatsõs, a olli siski rahul, et asi selges sai ja häste lõppi.