Ütskõrdüts läts’ suvõl meelest
Suvõvaheaig naas’ läbi saama. Kats nädälit inne kooli alostust olli latsõ kutsutu koolimajja, et tetä plaanõ ja ettevalmistuisi kooliaasta alostusõ aktusõs.
Klassijuhataja kai koolimajja tulnuid uma klassi latsi ja täl tull’ mõtõ perrä uuri, kas latsõ kõrratabõlit, ütskõrdütte iks viil mäletäse, vai om tuu näil suvõga meelest lännü.
Muiduki oll’ noid, kiä saiva ülesandõga häste toimõ. A peris kõik es saa. Üts poiskõnõ pahasi säändse küsümüse pääle väega är. Läts’ kodo ja kärät’ vanõmbilõ: «Ma sinnä kuuli inne kooliaasta alostust inämb ei lää! Oppaja küsüs mi käest suvõl kah ütskõrdütte. Uutku viil kats nädälit, sis ma vasta tälle, varrampa ei saa tä mu käest piuksugi.»
Tossu Tilda
