Televisioon jäi ildast

 
Vinne aol tetti egä suvõ lõpun rajoonilehti aokiränige kokkotulõkit. Tuu sündü maal mõnõn sovhoosin vai kolhoosin ja inne, ku pidos läts’, käüti põllutüün kah abis: kas sis kardohka- vai kapstapõllu pääl, tüüd maal jakku. Mi kandin peeti säändsit kokkotulõkit Haanin. Kokkotulõgi olli vaeldusõs rassõlõ aokiränigutüüle, kon tull’ täütä partei nõudmiisi.

Aokiränige sehviskäümisest tekk’ tihtipääle televisioon kah uudissõ. A teletüütäjä jõudsõva kõgõ nii ilda paiga pääle, et tüü oll’ tuus pääväs joba tettü. Sis pidivä aokiränigu võtma sisse tüüpoosi ja tüütegemist kaamõra iin mängmä.

Kõgõ oll’ kamban üts poiss, kedä kutsuti Nal’anõnas. Tä mõistsõ kõnõlda hulga anõkduutõ ja muid nalju. Et telemiihil tüütegemise ülesvõtmisõst suurt midägi vällä es tulõ, võeti tuu poisi nal’ajuttõ kah üles. A nuu es jõvva ilmangi uudissõlõ, selle et toimõndaja ütel’, et tüütegemine om tõsinõ asi, mink man haussi ei aeta.

Üts aasta oll’ maru kuum päiv ja tuu Nal’anõna otsust’ suurõ kobrulehe ala magama käändä. Tüüpäävä lõpun jõudsõ jäl telemassin ja olõs toolõ kobrulehele piaaigu otsa sõitnu. Poiss heräsi hiitünüle üles ja pand’ maru kipõstõ juuskma. Nii jäivä täl tuu aasta televisioonilõ kõnõlõmalda nuu nal’ajutu, miä nigunii uudissõlõ es olõs jõudnu.

Tossu Tilda