Kirsikivi
Väikuliina tütrik viidi suvõl maalõ imä sõbranna poolõ. Sõbrannal oll’ kah väiku poig, kellega tütrik sai mängi. Inne minekit karist’ imä tütärd, et kaegu ette, maal om egäsugumaidsi ohtõ, sääl ei või väega julgõlõ toimõnda. Ja oll’gi: nigu lehmä laudast vällä lasti, läts’ tütrigul süä nii kur’as, et ossõ tull’ pääle. Õnnõs läts’ hais pia meelest ja latsõ saiva edesi mängi. Tuu man süüdi är hulga kirsse, mõni kõgõ kiviga.
Õdagu, ku magama minti, valut’ tütrigul kõtt. Tälle tetti tsukruvett ja nii sai tä peräkõrd magama jäiä. A kõtt valut’ viil hummogu kah, nii et pidi jäl tsukruvett võtma.
Läts’ müüdä hulga aigu, tütrik kasvi suurõs ja sai esi kah tütre. Ütskõrd lätsi nä jäl sinnäsamma küllä ja tütrigu tütär sai mängi imä sõbranna poja pojaga. Nimä lätsi kah kirsse süümä. Naasõlõ tull’ miilde latsõpõlvõn läbi elet valu ja tä naas’ tütärd kirsikivve iist hoiatama.
A täämbädse ao latsõ omma hoobis tõistsugumadsõ, julgõmba. Nii ütel’gi tütär imä hoiatusõ pääle: «Ei olõ hätä midägi, ku trehvägi mõnõ kivi alla niildmä, situ ma naa perän kõik üteviisi vällä.»
Tossu Tilda
