Aig talvõ tulõkis
Ku ma lats olli, olli meil sügüse karohkavõtmisõ talgu. Talgilõ tull’ tsipa kavvõmbast üts esimuudu Manni kah uma tütre Maiega. Maie oll’ Ma kuuli raadiost, et seo nädälivaihõ käänämi kellä jälki üte tunni jao taadõpoolõ. Tuud piät tegemä külh vanõmba inemise. Nuuril inämb säändsit tseieritega kelli olõ-i. Nä eski ei mõista inämb säändse kellä päält aigu kaia. Nutikellä käändvä hinnäst esi õigõs, üts vanaaolinõ käsitüümõistminõ nakkas jäl är häömä.
Külh ei olõ häönü ja eläs jõudsalt edesi Lindora laat. Pääle talvõaolõ üleminekit om simunapääväl Võromaa veere pääl vannamuudu laat. Kauplõminõ nakkas pääle, nigu väläh valgõs lätt, laadaliidsil olõ-i kah vaia kelläaigu tiidä. A ku laato minekiga ildas jäät, või parõmb kraam jo otsah olla.
Muda Mari
