Brauni Mihkli:
Aoluulasõn oll’ töie lugõminõ põnnõv, selle et pall’o autori olli umin jutõn ütsipulgõ kirotanu tuu ao elämisest-olõmisõst ja toonu vällä asjo (mõnõ peris hirmsa!), miä «klassikalidsõ aoluu» raamatin vaihõl veid’o abstraktsõs jääse vai sinnä jovvaki-i. Näütüses sõast kõnõldõn iks näüdätäs suuri lahengit, a mitte tuud, kuis latsõ lämmätruuba seen pommivar’on olli. A saadõti väega lustiliidsi juttõ kah nink mu meele teivä esieräliste rõõmsas noorõmba kirotaja, kiä olli hää tasõmõ ja mõosa stiiliga.
Kahro Marek:
Ma sai joba kümnes kõrd hindid jaka. Ku tagasi kaia, sõs omma kõik jutu nigu värvilidse kildakõsõ kaleidoskoobi seen. Naa paistusõ muidu üttemuudu, a torru käänden sünnüs egä kõrd vahtsõnõ mustri, miä om suutumas tõistsugunõ ku mineväne. Timahavvanõ «mustri» om saanu häste kirriv: tõsinõ ja tummõ tuun segi rõõmsa ja tsärrega. Naidõ juttõ perrä või nüüd kimmäle üteldä, et üts keskmäne Vana-Võrumaa inemine om vaba hingega tüümurdja, kiä jätt tõnõkõrd kirvõ vai kõpla sinnäpaika ja lätt Nipõrnaadi jälgi piten ilma pääle roitma.
Kübärä Kristi:
Es tunnõ kõrd kah, õt loe võistlusõjuttõ. Loi nigu ütte umbõ hääd raamatut. Oll’ põnnõv, sai naarda ja miilde jääse kõgõ inämb nuu, miä hengele hallu teivä. Uskmalda hää om iks võrokõisi juttõ kõnõlõmisõ ja kirjapandmisõ mõistminõ! Ma olõ väega tenolinõ, õt sai naid kõiki lukõ! Võidujutu tundsõ ma hindä jaos kõrrapäält är, a näütüses kõgõ meistrembä võro keele tundja sortminõ olõs mu jaos külh hoobis võimalda ülesannõ olnu, selle et vast õnnõ mõnõ ütsigu jutu man tull’ ülepää päähä mõtõ, õt võro kiil olõ-i vast inemise egäpääväne kiil.
Säinasti Ene:
Tundu, et seokõrd oll’ inämb tõsitsit juttõ, a noid om kah vaia. Kirotõdi nii esimuudu as’ost nigu kunstmudso vai tsaeraud. A ka joba säändsest vanamuudsast as’ast nigu VHS-kassett. Mõnõ luu tegi eräle hääs kirjapandmisõ viis, nii et oll’ lihtsä lukõ. Miildü paar säänest juttu, koh midägi nigu es sünnüki, a mõttõ olli ummamuudu miiliköütjä. Aituma kõikilõ!
Valpri Valdo:
Mi tan (Eesti Rahvaluulõ Arhiivi hindaja) kõik inämb-vähämb liinainemise, a inämbjagu juttõ olli nigu peris maapidämisest. Lukõ sai hulka aiapidämise nippe, latsõpõlvõ- ja eloluku, egäpääväst ello ja külärahva läbikäümist, rahvatiidüst, kotussõperimüst, hääd kiilt ja rahvaliidsi oppussõnnu. Rahvaluulõ arhiivi hinnatun võidujutun «Potipõllundus» olli kõik nuu osa olõman.
