Uma Lehe 2025. aastaga jututalossõ hindajidõ kogo lemmikjutt

Olõ üles kasunu vanaesä ja vanaimäga tsill’okõsõn talon, kon tüütegemine oll’ avvo seen. Tuuperäst ka lühkü oppus, kuis vanaimä ellojäämiskursuisil inemises jäiä.

Edimäne knihv: ku sinno om pantu pikäs pääväs peedi- vai kapstavirkside vaihõlõ, sõs olõ sääl tasalikult, liiku-i liisnalt kipõstõ edesi. Kükütä mugavalõ, tagaots panõ tagomadsõ virkse pääle, õt olnu hää tugi. Ku vanaimä kaema tulõ, õt mis tuu lats sääl õks tege, sõs panõ käe tüüle. Kidsu kipõstõ hainu, hindäl pää all ja ikulidsõ mooduga nägo iin, sõs saa vanaimä arvo, õt sa periselt tüüd tiit. Mano võit küssü: «Vanaimä, kas ma või kurkõ kah valla?» Tuust saa vanaimä arvo, õt sa olt tüütegemisele ja õigõs inemises saamisõlõ pühändünü. Kimmähe ajagu-i jonni. Ku sa õks piät edesi tegemä, tuuperäst õt peedi saa-i jo haina seen kassu, sõs tii nii, õt kaksa suurõmba haina är ja aja käpäga väikumbilõ muld pääle.

Tõõnõ knihv: ku su vanaimä arvas, õt kõgõ parõmbahe avitas mõtsatsiko vasta inemise sitt, sõs olõki-i muud kuntsi ku käügü-i päivä poti pääl, aja kõtt täüs marju ja midägi värskit, miä aian om ja miä kõtu pehmes tege – näütüses kurkõ vai tomatiid (tervüslikult süvven saat hää latsõ tiitli nigunii). Ku õtak käen, mine vanaimäga kardokavirkside vaihõlõ, lasõ sääl uma kraam kipõstõ är. Võit vanaimäle viil üldä, õt pümme mõts hiidütäs sinno – tuust saa vanaimä arvo, tuuperäst, õt timä om kah lats olnu –, ja panõ kodo plagama. Peräst kitetäs sugulaisi iin, õt võeh ku hääs latsõs olõt kasunu, ja kimmähe saat Komeedi kommi kah. Peris mitu tükkü!

Kolmas knihv: ku vanaimä arvas, õt põllu päält kivve korjaminõ ja lupiine kakminõ tege ilma kuigimuudu parõmbas, sõs tii taast mäng. Vast kasusõ tuu põllu veeren lilli vai ilosa hainakõsõ. Edimält vii undrugu seen kivve põllu viirde unikohe – tähüs om maaha pant, õt lats tege tüüd. Sõs nakka aigupite lille korjama. Tuu võtt jo peris pall’o aigu. Pääle tuud palmi neo lilli vanikus. Vanaimä nigunii vand lupiinirõipit vai hagõ takastsälä vanaessä, kiä tarõn raamatut lugõ. Vaihtõpääl võit jo paar kivvi kah kor’ada.

Neläs knihv: hainatego vai kardohkavõtt. Neo omma rassõ tüü ja viil rassõmp om säält minemä lipsada. Ku om hainu vaaluriibmine vai üleslüümine, sõs kae, õt säet hinnäst säändse riä pääle, kon mõni suur inemine vasta tulõ. Esieränis, ku tuu suur inemine om kõva tüümurdja. Inne ku sa arvo saat, mitu parmu sinno kõrraga süü, om tuu tüümurdja jo su vastan. Ja sõs valit järgmädse ria ja inne ku sa saat arvo, kuimuudu rihä õigõt muudu kätte võetas, om su tsõdsõ jo sullõ vasta joudnu, tuuperäst, õt hainaaig om kipõ aig ja eloilmangi ei tiiä, kunas või vihm kaala tulla. Tuu vihm tege inemise kah närvilidses, kae, õt kõlgussõn hainu sõkkun kinkagi vigla otsa ei karga.

Kardohkavõtmisõga om säänesama lugu: kae, kon rabõlõs su imä, ja nakka säälsaman korjama. Nigunii saa tä kipõmbahe kardohka kor’adu, tuuperäst, õt vaest om vanaesä naanu jo juuma ja võiolla satas põka päält ülepää maaha ni kardohka jääseki võtmalda ja naabri nakkasõ kaema. A ku imäl om pantu talgoliidsilõ kardohka kiimä ja suust podisõs ja imä juusk küüki, sõs hoia tollõ virkse päält kavvõndahe – muido piät sa säält kõik ütsindä är korjama.

Viies knihv: ku om vajja tarrõ vai kappõ kraami. Tuu olõki-i nii halv tüü, tuuperäst, õt vanaimä kappõst tulõ egäsugust esierälist kraami vällä – näütüses tsill’okõnõ pupp, miä oll’ vanaimäl, ku tä lats oll’, vai vanaimä-vanaesä pulmapildi, kon nä ommava nii peenükese ja tõõnõtõõsõhoitmist täüs ni mõistaki-i viil arvada, ku pall’o hätä, tapõlust ja juumist nä piät tunda saama. Tõõsõn suhvlin või olla kullanõ rõnnanõgõl vai verevä kiviga sõrmus, midä sa aig-aolt õks pruuvman käüt, ku vanaimä om alõvin poodi vai perretohtri man. Sa mõtlõt: ku ma kunagi suurõs saa, sõs ma tii kõik tõisildõ ku vanaimä, ma võta uma latsõ ja lää är, a ummõhtõ lätt kõik sammamuudu.

Kuvvõs knihv: hõrakidõ, sitikide ja karusmarju korjamisõ aig. Tuu om jälki kipõ tüüaig, selle et piinülihamassina muudu massin mugu käü ümbre ja pott om jo pliidi pääle pantu. Tii sõs nii, õt naaku-i marju üteviisi korjama, a roobidsõ tsäük ütekõrraga. Muist panõ suuhtõ, muist pangi. Panõ julgõlõ roodsu kah sisse, koolõ-i tuust kiäki är. Kimmähe lätt sinna mõni mutuk kah. Ja ku om üts vaganõ hetk, mine tõmba hõragumar’aga hindäle naarusuu ette, selle õt ikkõ tulõ pall’o, a naarmist piät kiäki miilde tulõhtama.

Käbina Helena

Reimanni Hildegardi tsehkendüs