No kül jõudva noorõ mehepoja, mu tütrepoja Mulla Henri ja Marten, pall’u tetä. Putitasõ võidusõidumassinit, toova koolist kodo nellü ja viisi, nõstva jõusaalin rauda ja ku aigu üle jääs, sis plõksva viil õdagist arvutit kah. Tarõ taadõ teivä nä jääraa, selle et vaia om har’uta nilbõ tiiga sõitmist. Võidusõidul om iks nätä, kes om sõitmist har’utanu ja kes om niisama uulitsidõ pääl triftnü ja perän kraavist vällä ukõrdanu.

Minevä kuu keskpaigan kõrrald’ Eesti Autospordi Liit kõgõ parõmbilõ nuurilõ sõitjilõ, näide vanõmbilõ ja küläliisile suurõ vastavõtu Tal’nan Unibet Arenan. Sääl marssõva püüne pääle hanirian kõgõ parõmba noorõ autosportlasõ. Oll’ tulõvigusõitjit edeveoga, tagaveoga ja nellä veoga massinidõ päält, tunnustust saiva treeneri ja raameistri. Võitjidõ hulgan oll’ eski kats tütrikku. Õdagu naglas oll’ Smilers ummi häie laulõga.

Ku mi kunagi üüse kodu saimi, lätsi poisi kõgõpäält ummi võistlusmassinit kaema ja näile hääd und suuvma. Küsse näide käest, kas nakkas jäl sõitminõ pihta. «Jah, varsti omma sõidu Misson, Aluveren, Raassillan, Piirojal. Esä aja uma treileri sara alt vällä, massina pääle ja minek,» kosti poisi vasta. Poisi löüdvä, et nä esi omma nigu raudnagla sannapalgi seen, ja luutva, et vast pidävä massina kah vasta. «Ega mi ei lää sinnä niisama tiid hõõrdma, mi läämi õks võitma!»

Nii ei jääki vanaesäl muud üle, ku minnä umma tüütarrõ vahtsõt riiulit tegemä. Vahtsidõ karikidõ jaos.

Rahvarallil aastit kõvvu tulõmuisi näüdänü Mulla Henri (kural) ja Marten (hääd kätt). Näide keskel sais esä Ants. Pilt eräkogost