Kahru-hirm tõi rassõ haigusõ 

Käve Urvastõ koolin edimädsen klassin, oll' viimäne koolipäiv inne talvist vaheaigu. Kodotulõk' jäi veidü ilda pääle, nakas' pümmes minemä.

Koolitii läts' läbi mõtsasaarõ. Tulli sis mõtsa vaihõlt ja äkki näi, et kahr istus tii veeren. Lätsi sis veidükese tagasi, et kahr saassi är minnä. A ku vahtsõst edesi lätsi, sis oll' kahr iks samatsõ kotussõ pääl ja nii mitu kõrda. Es jää muud üle, ku sumpsi sügävän lumõn tsõõriga ümbre mõtsa. Ku kodu sai, olli üleni higist likõ. Päält tuud jäi rassõdõ haigõs. Tull' tävvüpõlõndik ja veidükese ao peräst jäie viil ajukelme põlõndikku.

Edimäne asi, midä haigusõ aost mäledä, om tuu, et tohtrõ Lattik kõdit' minnu talla alt. Mul oll' kõdi. Sis ütel' tohtrõ imäle, et seo lats' koolõ-i, saa terves. Mõtli, et kül arst' om rummal'. Kõik' inemise jo pelgäse kõti. A tohtrõl oll' õigus. Tervüs nakas' tagasi tulõma. Tahtsõ sängüst aknõ manu suusatamisõ võistlusi kaema minnä. A saa õs tõisi abilda – tallaaludsõ olli nigu tsõõrigus lännü. Näi iks är, kuis kuulsa suusataja Neeme Harri korgõst mäenõlvast suusõga üles läts'. Mi es saa suvõl ronidõngi säält üles!

A ku sis päält mitmõ kuu  kuuli sai, sis näi mõtsa vaihõl, et tuu tiiperve veeren olnu kahr oll' hoobis suur' kuiunu kadajapuhm. Vot, midä hirm tekk'!

Kruusamäe (Panni) Maimu

Tossu Tilda pajatas
 

Meelehää

Kats' piimäkombinaadi näiokõist patsiirsõva üts'kõrd uulidsa pääl. Sääl nakas' näile külge lüümä üts' miis' – tüükaaslanõ. Noorilõ naistõrahvilõ tuu miis' es miildü, selle et tä kitt' hinnest ülearvu. Nüüd naas' kah laiama, ku pall'o täl rahha om. Ummi sõnnu kinnütüses ost' «pruutõlõ» ijätüst ja es'ki lille. Näiokõisil oll' miist viländ ja nä tahtsõ timäst ammu vallalõ saia. Kuimuudu sis? Vanast oll' Võrol Jüri, tuukõrd Lenini, uulidsa veeren majapidämis-kraami puut'. Üts' näio ütel' mehele mesimakõ helüga, et miis' om näid niipall'o avvustanu ja näide pääle rahha kulutanu, et nää tahas nüüd mehele kah veidü meelehääd tetä. Uutku kavaliir' näid ussõ takan, nä käävä ruttu poodin är... Miis' jäigi ussõ kõrvalõ truult saisma. Naasõ lätsi puuti ja palssi, et näid takastussõst vällä lastas. Kaupmiis' tekk'ki nii.

Tõõsõl pääväl tüü man vah-tõ miis' tütrikkõ vihadsõlt. Tull' vällä, et tä oll' välän meelehääd uutnu üle poolõ tunni.
 

Lindasõ nuu, kiä linnada mõistva

Ku Lepikson maavanõmbas sai, nakas' tä umma kaadripoliitikat ajama. Lepikson märk'se, et kinkagi pidänü tüült valla laskma. Peräkõrd võtt' vasta otsussõ, et kõgõpäält lindasõ nuu, kiä linnada mõistva. Ammõtist saiva priis Kikas ja Kaarna!

Portfell'

Oll' vast' müüdälännü aastasaa viiekümnes aasta, väega vaenõ aig, kos asjo osta es olõ ja uhkust aia es saa. A nuurus mülläs' iks ummamuudu: pois'kõsõ tüksevä kaklõma ja lats'kõsõ juusksõva kipõstõ oppajilõ är kaibama.

Edimädsen klassin oll' üts' Kargu Ülo, kedä tõsõ pois'kõsõ rahulõ es jätä, kõgõ tahtsõva tälle tappa anda. Tä oll' iks esi kah väega kergäts', kitse kõgõ hinnäst ja ummi asju.

Üts'päiv tull' tä kuuli vana vas'kanahast portfelliga ja selet' poiśkõisilõ: «Kaegõ, poisi, seo portfell' om nii kõvast nahast, et om vasta pidänü kolm kooliaigu. Kõgõ inne käve seoga koolin mu esä, sõs käve imä ja nüüd käü ma kah!»

Saksa Tõnu virut' tuu jutu pääle vaesõlõ Ülolõ õkva vasta kõrvu. Tõsõ pois'kõsõ tüksevä ka rus'kidõga kallalõ ja ütlivä: «Sullõ om jäl tappa vaia, sa vad'epoig, jäl võlsit! Kuis saiva su esä ja imä üte portfelliga koolin kävvü, ku nä  tuudaigu üts'tõist tunnõki õs?!»

Mudsu Mari

Tii-tii, tialanõ

Ruitlasõ Olavi, takast-toukaja

Rahvusligu õurovis'ooniluu vällävalimisõl puul'päävä 7. veebruaril astussõ üles kümme laulu, noidõ seen ka Ilvesse Aapo kirotõduidõ sõnnoga «Tii», miä tii-i joht häpü keelele, minkan tä  kirotõt om.

Mõtlõ parhilla jälehüsega, et ku õurovis'oonil, miä sisu poolõst om häste rahastõt tisse ja tuss'e karnõvaal', lauldassi «tümpsnä» taustal määnestki võrokiilset kiima-luku ja takan hüplesi puul'pall'a näidsigu, nakkasi süämel    hallõ.

Kiilt, mingas mu vanaimä õdagu lehmä kodo hõigas', ei tohissi õuruupaligu ja Ameeriga-muudu «sukmaiassi» (umbõs: ’laku perst’) kultuuriruumiga ütte sulata.

Minevädse aasta Eesti õurolugu «eitiins kamin bäkk» (’katsõkümnendä tulõva tagasi’) sai õurovis'oonil «hallõ» kaotusõ. Saman olõ ma esi kimmäs, ja Ravva Mihkli ütel' as'a ka vällä, et tõõnäolidsõlt oll' tegemist terve õurovis'ooni aoluu kõgõ parõmba luuga. Mille mi sõs es võida?

Võidimigi! Vaihõpääl om niimuudu, et kõgõ suurõmb kaotus elon om samal aol kõgõ suurõmbas võidus. Minevädse aasta tulõmus näüdäs', et huul'malda konkursil valitsõvist eelistüisist, oll' laulja Epligu Vaikol ja kitramängjä Pehu Jaanil ni tõisil pändi  miihil tahtminõ muusigat tetä, asi, miä sääl konkursil om joba ammuilmä är unõhtõt.

«Tii» pakk samma: kas suurt avvu võidu näol vai sõs säänestsamma avvu ja hindä väärtüse alalõjätmist kaotusõ kõrral.

«Tii» kõnõlas lihtsist as'ost, minkast  suurõmb osa õuruuplaisist inämb sukugi arvo ei saa. Näütüses sõna kikkalaul tulõtas näile vas't kõgõ rohkõmb Knorri kanapuljongi reklaami  miilde ja teksti: «sääl kon silmäpiir / ummi varbit näe / oroviir', mõtsatii, üle jõõ, üle mäe /» pääle nakkasõ Õuruupa suurõmbin liinun inemise tõõnäolidsõlt hulgakaupa hinnäst är tapma! Selle, et ega sääl Õuruupan joht olõ-i silmäpiiri, oroviirt, jõkõ ja mäke ütenkuun. Mis sa, ullikõnõ, ummi mõskmalda varbidõga ütsindä õks pääle nakkat!

Sjookõrd vali õurolaulu rahvas! Sjoo ei olõ niimuudu, nigu ResPublica valiminõ, et annat ütele uma helükese ja sõs kõgõ tugõvamb «respublikaan'» võtt kõik' helü hindäle, käänd pää viltu kaala otsa ja nakkas valitsõma. Õurolaulu valimisõ piässi õks ausamba olõma.

Tahassigi nätä, et võro, seto ja kõik' sjoo veeremaa rahvas üten, nigu üts' miis', annassi 7. veebruaril helü uma as'a puult. Ja et ei olõssi määnestki ikmist, et telehvooniarvõ ja nii edesi! Helistäti lavvatelehvonnõ päält, sõs egä mobiili päält erälde ja kõgõ lõpun roniti telehvonnipostõ otsa, panõti juht'mõ traatõ külge ja mugu valiti ja valiti.

Ku mi, võrokõsõ, joba Õuruupan olõmi, sis ei olõ tuud õuroopasitta siiä oro viirde inämp vaiagi! Vai kui?