Eesti kõgõ parõmb lehm eläs Põlva kandin

Silmä Sandri
sander@polvakoit.ee

Vabapidämisel kergelaut sobis mi lehmile kui kulak silmämulku: ku vällän oll’ 30 kraati külmä ja tuulõvaikus, liigudi Põlva POÜ lehmä laudan mõnusa jahehusõ peräst kõrvu ja olli rahul õnnõ.

 

Uma Lehe toimõndusõl oll’ hää miil’ nätä, kuvõrd mi küsümüs lehelugõmisõ kergüsest-rasõhusõst inemiisile kõrda läts’ - vastussit tull’ 80 tükkü.

Viil inämb oll’ meil hää miil’, et inämbüs kirä tiil vastanuist kirot’ meile uman armsan imäkeelen. Olõ-i võro keeli kirotaminõ joht nii rassõ, ku edimält paistus!

Ku vastussidõ numbrõ kokko lüüdi, sis tull’ vällä, et kõgõ inämb miildüs inemiisilõ võro keele kirjapandmisõ kolmas varjants. Nii löüd’ 52 inemist ehk kats’ kolmandikku kõigist, kiä vastassi. Seo tähendäs, et inemiisi meelest om lihtsamb lukõ säänest võrokiilset juttu, kon om korgõ õ (y) märgit õ-ga ja sõnalõpu kakkõhelü (q) märk’mäldä jäet.

Näütüses: «Mu meelest olõssi õigõ tuu kolmas variant. Kiri ei kao noide q ja y tähti sissõ är. Ma olõ muidogi opnu tuud nüüdisaost kiräviisi ka ülikoolin ja saa arvo, misperäst q-d ja y-d tarvitadas, a võõras om iks lukõ.» (Saksingu Omar); «Mu meelest sünnü-i sukugi seto kiilde naa vällämaa tähe. Naa olõ-i eiski puhtah eesti keeleh kastusõl. Mõista-i jo kuigi näid õigõhe vällä lukõ.» (Kure Hilja); «Mullõ miildüs lukõ kõgõ rohkõmp kolmas variant’, selle et siin ei olõ noid pikki handoga tähti.» (Riitsaarõ Lainõ).

Tulõ vällä, et mi lugõjidõ inämbüs olõ-i taa paari aastaga viil võro uma kiräviisiga är harinu. Et Uma Leht pidä uma lugõjide arvamisõst, sis tekk’ toimõndus päält pikkä nõvvupidämist otsussõ, et seost lehenumbrist mi ummin juttõn inämb naid kattõ tähte ei märgi.

Välästpuult kirotajidõ kiräviisi mi syski ümbre vaihtama ei nakka. Kiä kirotas tävvelikun vahtsõn kiräviisin, tuu jutt lätt niimuudu ka lehte. Kiä tund, et «hõkki» märk’mäldä saa-i, ja tarvitas konksikõist, sis konksikõisi asõmalõ panõmi iks q.

Sääne kõrd pidänü är võtma hirmu Umalõ Lehele kirota, ku kirotaja arvas, et tä kiräviisi mõista-i. Kirotagõ eesti tähtiga, a pankõ iks tähele, et olõssi puhtan võro vai seto keelen. Sääne kõrd and võimalusõ ka vahtsõ kiräviisi poolõhoitjilõ, kedä olõ-i kah väega veidü.

«Minul olõ-i rassõ lukõq ja mullõ väega miildüs seo (vahtsõnõ) kiräviis. Hää om tuu, et lehe kiräviis om kokko viidü tuuga, millen miiq oppamiq. Kost miiq sis viil opimiq?» kirotas Peebu Valve, Naha algkooli direktri ja võro keele oppaja. Taa jutt om tävveste õigustõt. Hädäst võinu üle saia nii, et võro kiräviisil nakkas olõma kats varjantsi: täpsemb, midä opatas koolin, et õigõt välläütlemist kätte saiaq, ja lihtsustõt, midä tarvitas lehē, et egäüts saanu virgõmbalt lukõ.

Viil märgotuisi meile tulnu kirjust: «Varjants 3 om tävveste arusaamalda ja jupp aigu piät mõtlõma, millest jutt käü. Võru keeles säänest kiilt küll kutsu es masnu. Ilmselt kõlbas tuu varjants noilõ inemiisile, kel viil määnegi mälestüs alalõ umaaigsõst tartu kiräkeelest.» (Pulga Jaan).

«Ma kor’ssi ütel tekstil kõik’ võruperä rõhutamisõ märgiq mahaq. Loi teksti inne ja peräst säänest «eestindämist». Tajusi tuud, et mahavõetu märkega teksti loi ma pall’u pehmembält. Kui inne olliq kyik’ hõkiq ja peenendüseq äräq näüdädüq, sys ma noid ka rõhuti ja kiil’ oll’ elegantsõmbalt võruperäne.» (Avarmaa Tea)

Hää inemise, kirotagõ-kõlistagõ meile julgõlõ viil, kuis seod lihtsustõt kiräviisin Umma Lehte lukõ om! Midä inämb lugõja miika kõnõlõsõ, toda parõmb aoleht’ lõpus saa!

Uma Lehe toimõndus




Sildirehvorm’ Sulbin.

Tiiviitu ülespandja omma kesk Sulbi liina üte kõrraligu sildirehvormi läbi veenü. Kon inne näüdäs’ Otõpää ja Võro pääle, om otsustõt, et lähembä külä omma tähtsämbä ku kavvõmba liina. Tuu om väega hää, õnnõ üts’ hirmsa vimka om sisse tulnu: OSULA asõmõl om sildi pääl minkagiperäst OSLUA. Nigu mõnõ Ahvrika riigi nimi. Viitu ülespandjal tulõ nüüd tuu OSLUA jäl maaha võtta ja ümbre tetä.

UL