Kuvvõnda kleidi ummõl’ mullõ Tarton naabrinaanõ Meeri ja tuu oll’ mul viil ildaaigu alalõ. Olli kleidi umblõmisõ aigu nuur ja siuhkõ. Ku umblõja tahtsõ ummõluisi vaihõlõ perrälaskmisõs ruumi jättä, ütli, et ei olõ vaia. Ma ei lää kunagi paksos ja käü seo kleidiga viil kavva. Prõlla tuud miilde tulõtõn aja mu rumalus minno naarma.
