Poliitigu suka
Ku Eesti riik oll’ vahtsõst luudu, oll’ elu viil küländ vaenõ. Kinkal päälenakkamist rohkõmb, naksi tassakõstõ ärri ajama. Sis tekkü edimädse turismitalu kah. Poliitiku, kes küländ sakõstõ maakundõ piten sõidi, tahtsõ liina võõrastõmajju asõmõl üüd turismitalun olla – ilosa luudusõ, värski õhu ja kimmä kõtutävve peräst. Nii astõ ütte Haani turismitallu ütes üüs sisse tuuaignõ pääministri Kallasõ Siim uma kaaskunnaga.
Ku seltskund hummogu är oll’ lännü, avast’ talopernaanõ, et poliitik om suka maaha unõhtanu. Tä mõsksõ nuu ilosalõ är ja jäi uutma, kunas näile perrä tuldas. A es tulõ kiäki. Imä andsõ sis suka pojalõ, kes oll’ suurt kasvu mõnõtõistaastanõ maapoiss. Talongõga ostõdu suka olli ammu är kulunu vai väikus jäänü.
Ilosa suka, arvada, et vällämaisõ, heräti külä pääl tähelepandmist. Nii üts ku tõõnõ küsse: «Kost sait?» Poiskõnõ kitt’ vastusõs: «Naa omma Kallasõ Siimu suka. Siim esi kinkse uma suka mullõ.» Poiss oll’ tunnõt vigurivänt. Tuuperäst oll’ egäüte uma asi, kas timä juttu usku vai mitte.
