No om mitman seitungin juttu ollu, et nälg või olla ussõ iin. Üten lehen oll’ ildaaigu õkva mitu juttu tuust, et ku tõpratalitaja ja kõik nuu, kiä söögikraamiga tüütäse, haigõs jääse, sis ommaki poodi tühjä. Tan või kõkkõ olla, nigu ütel’ aastõid tagasi üts külämiis, kiä meile konhgi Sõmmõrpalu mõtsa vahel appi tull’, kui meil autu sääl saisma jäi.

Tulõ miilde kevväi aasta tagasi, ku poodiriiuli ütest tüküst tühjä olli. Mea kelgi pähä tull’, mea otsa saia või, tuu seitungide panti vai raadiost maha hõigati, ja kaup mugu läts’. Kõgõ parembadõ tüüt’ muiduki küläraadio. Ja tuuga om nii, et naarat külh, a ku puuti lähät, sis võtat esi kah, egäs juhus. Kemmergupapõr ja odavamba konservi, jahu ja pärmipulbri. Poodi saije muiduki plaani täüs ja suurõ omanigu hõõri kässi. Kas riiuliide täütjeilie ja kassapedäjeile preemiat kah massõti, tuud ei tiiä, a no võit arvada, et sahvriin ja kapõn on põra viil tuud keväjelt ostõt kraami.

Mi inemiisi om kerge hirmuta, selle et kui üte kõrra om rahuaol ja ilma haigusõlda siip, mõsu ja pall’u söögikraami talongi pääle lännü, sis ei saa peris külmä kõtuga olla. Enne taad viirusõhätä läts’ jo kah kõrda poodiriiuli jahust ja pudrukraamist tühjas hirmuta, et määnegi kriis või tulla ja nii. Ja poodi sai värske kraami asõmale telli, ja kassa oll’ hää. Aga sis tull’ taa peris murõ ja kaubas läts’ kõik, leeväpätse ostõti ja panti kah sügävkülmä. Ja karduli ostõti puhtamas ärä…

Esi lätsi kah orki nuide karduliidega. Tull’ pähä, et kelleriin naid pall’u ei olõ ja vahtsõ saagini õks vääga pikk aig. Kui liina veeren poodin kasti tühja, sai ostõt tii veerest autust mõni kilu sääntse hinnaga, et põra om häpe üldä. Ja egä päivi nõst’ tuu ärinaanõ hinda ja läts’ õks nii huugu, et mõni mädänü oll’ kah hulka sokutõt. Põra saisva kardulimüüjä Tartu turu pääl nigu pääsläse rean, a ostjõid om vähä, selle et inemine opis õks põra kah. Vast ostõti sügüse enämb valmis, ja nuu, kel hennel maatükk, pandi enämb maha.

A keväjelt tull’ viil tuu kannu muud! Kana ja moodulitse putka osti nuu kah, kiä enne õigõdõ es tiiä, kost linnukõsõl tuu muna vällä tulõ ja kas tä sis ka õks munõs, ku kikast kamban ei olõ…

No kanast om laabsa valla saia, ku huug üle lätt ja viländ saa. Kui tapma ei taha nakada, sai vast mõnõlõ peris maainemisele ärä anda. A ku no kõnõldas ja kirutõdas, et piim ja liha või otsa lõppõda, ku eläjetallitaja ja juustu ja vorsti tegejä kõik kõrraga haigõs jääse?
Kas tulõva Maalihte kuulutusõ, et osta lehmä vai tsia? Ei mõista enämb medägi üldä vai märguta. Vana Baskin ütel’ umal aol sääntseide asju pääle, et kõhklusi ei olõ, aga kahtlusõ omma.

Meil om kah viil mineväst keväjest konserve ja mitund sorti kuivikuid alalõ. Kas osta manu vai mõtõlda vällä, mis naidega tetä? Vai märguta esi mõni vahtnõ kaup vällä, medä kiä viil poodist kokku ostunu ei olõ, ja aija naabrinaasõ kiini juuskma? Lehmä ega tsika külh ei saa võtta, naa tahtva süvvä õks pall’u enämb ku kana.

Nõlvaku Kaie