Tuust om mitukümmend aastaiga, ku üts edimätse Eesti Vabariigi aigu koolin käünü vanaproua tunnist’, et külh om hää kullõlda nuide inemiisi eesti kiilt, kiä siist nelläkümnendäil aastõil üle maailma pakku lätsi, aga võõra keele kõrval ka uma alalõ jätti ja latsilõgi opassi. Et ku küllä tulõva ja naidega juttu ajat, sis kuulõt sääntseid sõnnu, medä mi enämb nigu ei mäletägi. Taal tull’ miilde sõna «pruukma» tarvitamise asõmal, aga kinnit’, et muidu om kah tuu kiil puhtamb ja nigu elävämb.
Niisama või põra üldä nuide kohta, kiä kümne vai mõnõkümne aasta iist muijalõ elu sisse säädinü, aga õks vahel kotun käävä. Nail om minkiperäst parembadõ meelen, pall’u eesti keelen käändeid om ja kuis naid tarvitõdas. Ku juhuski mõni võõra keele sõna sekkä, sis enämbüisi parandõdas ruttu ärä, tuu ei kääna kiilt nii mõtsa, nigu mi viimätsel aol esi minnä lasõ.
Ku jo riigiraadiost ja -telekast kuulõt jär’est sakõmbadõ sündmuseid ja õppuseid ja medä hullu viil, seitungiist kõnõlamalda, sis kost jääse koolilatsõlõgi nuu õigõ vormi kõrva ja silmä. Nii omgi, et kirjandi asõmal om kooli lõpõtamises vaija ennegi tekstist arru saija.
Üts hullõmbaid sõnnu, medä ildaaigu ütest seitungist loi, et kiäki taht osta traditsiooniliseid masinõid…
«Või õnnistekij,» olõs kaonu vanaimä taa pääle ülnü…
Ja taa ütlämisega tulõ miilde, et mi umma võru kiilt om pall’u rassõmb ärä tsurki, meil omma õks kimmä sõna, medä ullis aija ei saa.
Pea om jälle imäkeelepäiv. Proovimi sis hennest kokku võtta, et ku tuu etteütelüse ärä tiimi õkva nii, nigu koolin opat, sis tarvitami säänest kiilt õks edesi, et ei pea luutma nuile, kel imäkiil siist kauõn ellen puhtamb püüsüs.
Nõlvaku Kaie
