jää ello, õnnõgi, pallõ, jää ello.
ma tii su tutvas uma kutskaohto piniga.
ma tii su tutvas uma kütse nurmõga
hõlmikpuuga pargin, tütre kokkovoldit Totoroga.
jää ello, õnnõgi, pallõ, jää ello.
ütskõrd tulõva jäl hellä ja hõngava üü
miä omma ütsindä mi ja mitte mi hirmõ jaos.
taivas ja hummoguhahk olkõ otsalda nigu latsõn
ja mitte räüssä täüs ni tuulispäist sisse piiret.
tast, kon ma olõ, saa ei sinno avita,
ei küünü ma sinno säält vällä kaksama.
meelehalvast tahas ikkõ ja unnada!
pujalõ loe tan vanna raamatut
ja mõtlõ, ohahtõn: jää ello, Taivaesä, jää ello…
Lvivi luulõtaja Mikhalitsyna Kateryna luulõtusõ
pand’ Kotjuhi Igori eestikeelidse tõlkõ perrä võro kiilde Rahmani Jan.
