Seo süküskuu tulõ tõisildõ ALLASÕ TIIA jaos, kiä om pia 15 aastakka kõrraldanu Võro instituudi man võro keele oppusõ andmist Vana-Võromaa koolõn. Nüüd pruuv tä oppaja-ammõdi Võro Kreutzwaldi koolin esi perrä tsihiga köütä kas vai kirändüsoppust inämb seo kandi kirämiihi ja juttõga, et avita nuuril kodopaigaga lähembät köüdüst luvva.
Mis saisun võro keele oppaminõ parhilla Võromaal om?
Om sääne üte jalaga tabureti sais: õnnõ üten kolmandikun Vana-Võromaa koolõn opatas kukkivõrdki võro kiilt. Saman kõrraldõdi üten koolin seo kevväi eski võro keele oppaja otsmisõ konkurss. Kuiki taa läts’ luhta, om seo sõski märk, et proomitas uma keele ja kultuuri oppust edendä. Ja näütüses Jakobi koolil Põlvan om opikava kimmäs osa võro kiil ja kultuur. Mõnistõ koolin opatas jo aastit mõnt ainõt võro keelen, mis esihindäst om üts tegüsämpi viise hoita latsi uman keelekeskkunnan. Nii et om iks luutust, et võro keele ja kultuuri oppus saa Vana-Võromaa koolõn esihindästmõistõtavas.
Uursõt uman magistritüün muu hulgan, mille takan võro keele oppaminõ ja opminõ sais? Kõnõla tuust.
Võro keele ja kultuuri oppamisõga köüdetüt om perämäidsil aastakümnil pall’o uurit. 2000. aastidõ algusjaon uursõ Ameerikast peri tiidläne Kara Brown seod ja jõudsõ arvamisõlõ, et üts suur takistus võro keele ja kultuuri oppamisõ man om koolijuhtõ löüge vai eski vastalinõ suhtuminõ. Küsse nüüd 2021. aastaga keväjä koolijuhtõ käest vahtsõst, kuis nä seod valdkunda nägevä, ja kah’os ei olõ asi suurt parõmbas lännü. Paar kõnõkat vastust: 16st vastanust kuus löüdse, et ei võtas võro keele ja kultuuri oppust uma kooli opikavva mitte määndselgi juhul, ja mitte ütski es olõ võro keele ja kultuuri süväoppusõ puult – et olnuki säändse tsihiga kuul, nigu om prantsusõ lütseüm Tal’nan. Saman kolmandik koolijuhtõ toetasõ võro keele ja kultuuri oppust kõigildõ.
Ildaaigu oll’ Haani lähkün Peedomäel Laagi Marini kõrraldõt seminär «Kirjanike kohad ja paigad», kon kõnõli umast magistritüüst («Miks ja kuidas õpetada kohta? Kultuurilise identiteedi kujundamine võru keele ja kirjanduse õpetamise kaudu Vana-Võrumaa üldhariduskoolides») ja ka taad koolijuhtõ küsütlemise tulõmit. Mink pääle mitmõ seminärilidse pööriti silmi: kas tõtõst olõki-ei Võromaa koolõn uma kiil avvu seen?! Välästpuult paistus jo, et nii Seto- ku Võromaal om uma kultuuri hoitmisõga väega häste. Nii et olõmi vähämbält välläpoolõ sutnu luvva nii-üldä positiivsõ kuvandi (naard), mis jo õnnõ hää.
Määne om nii-üldä positiivnõ tegevuskava su pään: kuis võisi seo asi koolin kävvü?
Ma näe seod nii, et egä mi kandi mis taht ainõ oppaja lugõ riiklidse opikava ja uma ainõkava säändse mõttõga üle, et kuis saasi oppusõ alussõs võtta hindälähküdse as’a, nättüse. Ku tä oppas näütüses keskaigu, sõs käsitles uma kooli kõgõ lähembit kantsõ – Kiräpääd ja Vahtsõliinat vai Rõugõ vanna maaliina. Kõnõlõs tuust, mis mi hindä kõgõ lähkümbin paigun määndselgi aol sündü. Ja kirändüsen näütüses kaes oppaja kõgõ inämb Lõunõ-Eestist peri kiränike loomingut. Ja eesti keele oppus käü kõrvuisi võro keele oppusõga. Ütesõnaga, ma tahas miilde tulõta Eesti pedagoogika klassiku, Põlva lähkült Rosmalt peri Käisi Johannõsõ põhimõttõ.
Olõt esi opanu võro kirändüst Vahtsõliina gümnaasiumin. Kuis noorõ inemise seod vasta omma võtnu?
Jaa, ütessä opiaastat Vahtsõliina gümnaasiumi 12. klassi nuuriga oll’ väega rikastav kogõmus. Ku võrokiilse kirändüskursusõga alosti, oll’ keelemõistmisõ sais parõmb, a midä aig edesi, toda esihindästmõistõtavas muutu nuuri siän arvusaaminõ, et seo mi paigapääline kiil ja kultuur om suur väärtus, midä mass tunda ja hoita. Näide hindä seen oll’ perämäidsil aastil taa kimmämb hindätiidmine joba olõman, taad es piä inämb suurt nii-üldä kujondama.
Allasõ Tiia. Kabuna Kaile pilt
Kirändüs om olnu su hindä suur huvi ja tuu uurminõ ka üts tüüjago Võro instituudin. Määnest tulõvikku sa võro kirändüsel näet?
Jah, siinkotsil olõ-i pall’o Gailiti muudu hõigada: võro kirändüs, mu arm (naard)! Parhillast võro kirändüst kandva keskiälidse ja vanõmba autori ja näide loomingu kraat om väega hää, korgõ. A nuuri päälekasumist suurt nätä ei olõ: perämäne noorõ autori võrokiilne debüütraamat ilmu 18 aastakka tagasi. Ja seo om suur ohomärk.
Siski, midä värskit ja midä kütset või võro kirändüsest parhilla löüdä?
Ni värski ku kütse lipu- ehk imälaiv om meil iks Kauksi Ülle. Ja Häniläne. Ja Laanõ Triinu. Kürsa Ere seo keväjä ilmunu võrokiilne debüütluulõkogo «Taivast ja tuulõst» üllät’ kõgõ parõmban mõttõn.
Häste meeleperi om Võro-Seto tähtraamadu perämiidsi aastidõ tsiht avalda nuuri loomingut. Eski ku midägi om eesti keelest võro kiilde ümbre pantu, and taa iks luutust Võromaa vaimlidsõlõ päälekasulõ, kirändüse jakkumisõlõ.
Kiä om su jaos kiränik, kedä võro vaim om kõgõ süvembält pututanu?
Julgu üldä, et ekä mi kandist peri kiränikku om võro vaim pututanu ummamuudu. Päält timahavvast Kaika suvõülikooli loengupäivä Mamastõn saa teno Rahmani Jani ettekandõlõ arvu, et võro vaimu ütes tunnusjoonõs om ka lihtsüse esteetika. Nimelt kõnõl’ Jan Mamastõst peri Kurvitsa Lembitüst ja näüdäs’ tä loomingu kaudu, kuis kiränik või aia harilikku juttu, a üldä tuuga üteliidsi suurt ja tähtsät. Säändse luumisviiega oll’ jo ka Kaplinski Jaan, kink Võromaa-kogomik «Kultuurist väläh om hää olla» ilmu seo keväjä Võro instituudi välläandmisõl. Ja om muiduki ka Rahmani Jan esi.
Olõt nigu Kõivu Madiski paigavaimu-usku. Kiä vai miä tuu paigavaim om?
Jah, Põlva lähkült Kiuma-Tännässilmä-Kähri külä piiri päält peri suurõl mõtlõjal ja kiränigul Kõivu Madissõl oll’ uma kandva kotussõvaimu teooria, miä passis häste kõgõ Vana-Võromaa kotussõluu oppusõ põh’as. Seo vaim kand määnestki vaimlist atmosfääri. Kõivul om näütemäng «Õhtuvalgus», mink tegevüskotus om Põlva kalmuaid. 20 aastakka läts’ mu jalgtii Pihlaka liinaosast Põlva keskliina ja tagasi läbi kalmuaia, kon tundsõ selget paigavaimu pututust. Esieränis Kõivulõgi tähtsän õdakupäävävalgusõn, miä ka timä jaos oll’ õkva ku igävikaig esi, seo tähendäs: igävädse ao pututus.
Kon Võromaal olõt viil tundnu paigavaimu lähküst?
Kõgõ inämp iks uman kodokülän Sännän, kon ütelt puult majja paistu Adsoni koolimaja ja tõõsõlt puult Ihändümäe, taa vana tulõtegemise kotus Pärlijõõ müürü veere pääl, kost Jaigi Juhan latsõn ihas’ Haani mäki poolõ. Joba tä edimädsen luulõkogon «Rõuge kiriku kell» (1924) ilmu laul, võro kirändüse kõgõ oodiligumb luulõtus «Võromaa», kon omma ria: «Mu hällüpaik, mu kodu, Võromaa, /—/ kun sinikupulidse kumaruisi kundi…»
Olõ pall’o imehtelenü, kuis Sommeri Lauri om sutnu uman loomingun ka Sännä kandi paigavaimu tävveste elävänä hoita.
Ja ku uma tossin aastakka sai kõrraldõdus Sännä mõisan latsi Adsoni- ja Jaigi-nimeliidsi võrokiilsit luulõ- ja jutupäivi, sõs uma kodokülä vaim tull’ selgehe näide kõrraldusõ man appi – and’ nii-üldä juurõjoudu õkva ku maa ja Pärlijõõ seest (muhelõs).
Küsse Kabuna Kaile
