Kes meist ei tahassi hindäle kodo lemmikut – pinikeist, kassi vai mõnda muud eläjät. Väikun omma nä nii armsa karvapalli, et mugu kallista ja kasvai mus’ota.

Mul olle herr spanjel, kes elli 12aastadsõs. Ja olõssi viil edesi elänü, a täl jäivä kopsu haigõs. Mugu köhisi ja lõpus jo roosat rökä.

Ma nii väega armasti ja hoitsõ umma pinikeist. Tä tull’ egä õdagu sängüjalotsihe mu mano magama. Pandsõ uma pehme karvadsõ sälä mino varbidõ vasta ja nii olle väega hää maada, jala olli kõgõ lämmä.

Tohtri man kävemi mitu kõrda. Edimält anti määnestki rohto. A peräkõrd läts’ iks asi nii hullus, et tulle vasta võtta karm otsus: pini tulõ magama panda, et halõsta tä vaivõ pääle. Oll’ kül väega hallõ, iks nii kavva kuun oltu. Tä olle nigu pereliigõ.

A kiäki piät võtma vastutusõ ka sis, ku hingel om rassõ. Lätsimi sis tohtri mano viimäst süsti saama. Tuu pini viimäne uskja pilk jääs mullõ elos aos miilde. Ma tundsõ hinnäst ku kur’ategijä. Pääle toda es võta ma hindäle inämb üttegi lemmikut.

Tutva kõnõl’ mullõ, et täl om prõlla säänesama lugu. Nuuril om võtõtu kunagi var’opaigast pini. Ku no ümbre rehkendä, sõs vast ka jo üle 10 aasta vana.

Viimätsel aol ei saa pinikene inämb häste kõndi. Tagajala lohisõsõ ilma jõvvõlda perrä. Kävevä noorõ sis suurõn liinan piniga tohtrõ man. Arst uursõ siist ja säält, andsõ rohto ja ütel’, et võtku nä majja nuur pini, kül sis nakkas vana kah kõndma. Nii tettigi.

Nüüd om kats pinni majan ja pahandust viil inämb. Es nakka vana pini kõndma ja nuur taht mugu vanaga mängi ja väsütäs niigi vaivan vanna viil rohkõmb. Ku kotost är mindäs, pandas mõlõmba pini eräle puuri, et nä ütstõsõlõ liiga es tennü.

Nuuri vaihõl om pinne peräst tulnu nii suur tülü, et läävä vai lakja. Nä ei saa kuigi kokkoleppele, mis edesi tetä. Kiäki ei taha võtta vastutust ja pernaanõ om väega hellä hingega, ei taha vana pini magamapandmisõst kuuldaki. Täl om nii suur armastus pini vasta, kuigi pini vaivlõs. A kohe jääs sis halõstus?

Urmi Aili