Tinavunõ kevväi ja jaanikuu näüti külh, et ei saa suurt medägi aiast ega mõtsast, aga tull’ likõ ja pümmevõitu juuli ja sääde veidü taad vaest olõkit. Olkõ no, et palukõid ja mustikõid om vääga harvalt, siski omma jo kõik, kiä mõtsa omma viisinü minnä, vai pannitävve kikkasiini saanu. Ja ime külh, kõik kanarbik es kuiuki ärä ja naksi mõnõl puul häitsemä, ku nädäli jao vehma oll’ saanu.
Nurmi pääl ja tii veeren jääs silmä, et tinavatsõ lilli omma karikakar ja raudhain.
Aga medägi om seel suvõl õmõta jäl ummamuudu. Juulikuu oll’ nii pall’u pümeheid päivi, et vahel oll’ jo septembri tunnõ. Tuul, mea vahepääl õkva torm, es väsü kah sukugi. Aga hää, et mõni tsirgukõnõ vahel hellü tekk’, oll’ olõmine nigu laabsamb, ku puhma veeren hõrakõid sai korjatus. Häniläne käve õks katusõharja pääl nõu andman ja tõnõkõrd linnas’ pääsläne ka hõigatõn lähkült müüdä.
Üts asi om viil imelik. Ku ennebi tekki suukurõ umma pasunahellü ennegi sügüselt ja enämbüisi kauõmban, suu pääl, sis tinavaasta naksi naa jo maikuul ka tarõ lähkül hõikma ja omma tuud häält no ütest tüküst tennü. Ei olõ harinu ja ei saa arru, mea nail hädä om, et suun ei püüsü. Nuu kotusõ omma meil viil õmõta alalõ. Ja pääle marju säält medä ärä ei viiä. Suurõmbõidõ mõtsu kohta nii üldä ei saa, nuid jääs ega aastaga vähämbäs ja valgõ sammalk kakutas üles. Melle nii sünnüs!?
Inemise, kelle sääntse teo silmä omma jäänu, ei mõista muud arvada, et taa õks üts raha peräst ullis minemise vorm om. Eläje võtva kah mi käest oppust ja pedävä hennest tõnõkõrd imeligult ülhen. Kähripini omma jo aastõid nigu kodueläje ja rebäst ei panta kah enämb imhes, aga ku mägrapoja kesk aututiid trihvaad mängvä ja masinast vällägi ei tii, ja ilves silla pääl pass, nikagu autu taal õkva kõrval om, sis mõtlõt, et … Ei olõki mõtõt targuta, mea edesi või tulla.
Aikaraamil om õkva põra kommõ kõrraga valmis saia. Medä ärä süvvä ei jovva, tulõ purki ja podõlide sokuta. Vai sõbrulõ jaka. Meil õkva om sääne kommõ, et ei tohi laskõ hukka medägi, mea päälegi hoolõ ja vaivaga kasvatõt om. Tuuperäst saa jagamisest maainemisil nigu rahvussport. Ku kellegi medägi ärä sokutat, siis võit kimmäs olla, et medagi saat vasta. Ja ku tuud kraami hennel ka pall’u om, sis ei olõ mõtõt vasta ajamisega suud kuluta. Tulõ kipõstõ vällä märguta, kel taad enämb vaia, ja asi ärä lahenda!
Om ollu külmä ja kuiva, kumba ja vehma, aga illus om õks. Istõ ildaaigu vällän muru pääl ja koorõ karduliid. Ilm oll’ tasanõ. Pääväkene oll’ peräst vihmahuugu kõik jälle nii armõdu ilusas tennü. Ainus hääl oll’ varblasõ uma, kiä lindama opvaid poigõ kammand, ja tull’ miilde üts tutva, kiä peräst jaani külän käve.
Sai eluaigsõt liinainemist ringi sõidutõdus ja uma kodukandi ilusõid paiku näüdätüs. Ja sis ütel’ küläline autuaknõst nurmi pääl ja mõtsa vahel ilusõid maiju ja hoolega kõrda tett aidu kaiõn, et timä külh arru ei saa, kuis inemiise sääntsein ütsikuin paigun ellä tahtva… Liinan ollõv õks paremb, saat mitma poodi vahel valida ja bensiini ei kulu… Es mõistaki medägi tuu pääle üldä. Esi jälle ei taha sukugi ellä nii, et maja ussõst õkva uulitsa pääle astut ja ku vahel hall’ambat kotust tahat, sis lähät vai latsi mänguplatsi viirde istma…
Mea kiäki tähtsäs pedä!
Nõlvaku Kaie
Ku mõtsa viisit minnä, saat tinavu iks uma pannitävve kikkasiini kätte. Ja mõnõl puul om ka kanarbik häitsemä naanu. Nõlvaku Kaie pilt
