Koorõga kardohka
Ma kuuli raadiost, et täämbä tiiä-i liinainemise inämb, miä omma kardohkakoorõ. Vai tõistpite üteldä: nä saa-i arvo, miä omma koorõga kardohka. Elo om lännü nii mugavas, et poodist ja turu päält ostõtaski joba kooridu kardohka. A ku söögioppusõh om kirotõt, et saladi tegemises piät kiitmä koorõga kardohka, sõs võetas külmäkapist rõõsk vai hapu kuur ja naatas kardohkit sääl seeh kiitmä.
Kolmkümmend viis aastat tagasi olli inemise valmi kasvai kardohkakuuri süümä, et uma riik saassi tulla. Tuudaigu saadõti viil koolilatsi egä sügüse kolhuusi appi kardohkit võtma. Kiä iks esi uma käega mulla seest kardohka üles om võtnu, jaga elost inämb. A seledä nüüd liinalatsilõ, määndse nuu kardohkakoorõ omma.
