Inemise elu om kirriv ku uahäiermäs ja ku inemisel olgõ pääl ütesäkümmend aastat, om johtunu ütte-tõist.

Mu esä eläsi Võromaal Krabi kandin, Paganamaa poiskõnõ. Tuul aol, kolmõkümnendide lõpun, es olõ kotun telehvonni egä autut, pikembä sõidu tetti hobõsõ ja mõnõl puul joba kah jalgpööräga. Asjatoimõnduisi aeti vallan ja kerkon. Eleti talun, liina olõ es asja egä kuu, hää ku paar kõrda aastan. Jahu, piim, liha ja muna hindäst, rõiva ummõldi kotun vai külä pääl.

Olõvat suvinõ aig ollu, ku esä, karjapoiskõsõ iän, koolilats es olõ viil, haigõs jäi. Haigõs jäämine tull’ üleüü: kuumahädä, kõri halut’ ja kaal nakas’ ütekõrraga jämmes minemä. Rassõ hingädä. Imä oll’ sõs pruuvnu maarohtõga praavita ja rahvatarkust müüdä pandsõ viimätsen hädän kaala pääle higitse ja haisutsõ villadsõ suka. Paranõmisõ märke es paistu.

Esä ristiesä eläsi Ligurin ja täl oll’ joba ratas sõita. Ristiesä kaenu, et asi hukan, vaia poiskõsõlõ tohtri tuvva. Sõitnugi sõs rattaga Varstulõ tohtri perrä. Tohtri ollõv ollu saksa suust, esä ütel’ vällä tuud nimme Beeze. (Tiiä ei täpsele, miä tohtriherrä õigõ nimi oll’.) Suulättelt Varstulõ om kimmäle 15 kilomiitret. Tohtriherrä, veidü rikkamb miis, kihut’ punnvõrriga latsõ manu. Esäl om meelen, et tohtri võtsõ suurõst tsumadanist pritsi ja pandsõ timäle. Esä jutu perrä tundminõ ollu niisääne, nigu parm vai hüürläne olõs tsusanu. Nii om täl meelen. Imäle oll’ tohtri teedä andnu, et läpätümine es olõ kavvõl.

Aol, ku hirmu ja surma toonu koroona nakkaminõ ilma pääl laiutas, mõnõ är võtnu, tõnõ päsnü, tulõ esäga johtunu ja ütelüs, et tohtri käsi ja jumala abi saat elust läbi, aoldõ miilde. Elun piät ütsjago õnnõ olõma, a välläopnu tohtri pääga arstminõ om inemiisi surmasuust är pästnü aost aigu.

Ma olõ toonaskidsõlõ esä pästnüle tohtrilõ väega tenulik, esä esi sammamuudu. Mu esä om saanu ellä pikä köütvä elu ja elulõ avitanu kolm last.

Kürsa Ere

Reimanni Hildegardi tsehkendüs