Olõ-i kuulnu, et tõisil kah nii korgidõ tahtmiisiga siil käü ku mul. Piässi õkva mõnõga arro pidämä.
Keväjä panni ma laube põrmandulõ pinke ala vaibakõsõ, et jalgul lämmämb vai pehmemb olõssi. Kõik klapsõ väega akuraat, nika ku sügüseni. Sis panni tähele, et mi aia siilikene jätt egä kõrd uma märgi tuu vaiba pääle – kergendäs kihhä, noh.
Nii iks mitmit kõrdu. Ma nühi rõiva puhtas, timä vahtsõst tegutsõs, õkva nigu eräkemmergun.
Es miildü mullõ tuu küürmine. Aigu raisas’ ja ega tä mullõ palka kah es massa koristamisõ iist. Süküs nigunii tulõkil, nõsti tuu vaibakõsõ stange pääle rippu. As’atagu siilikene päälegi sääl kivipõrmandu pääl.
A võta näpost! Es annaki tä hinnäst inämb näolõ, es kõlba. Vai võtt’ süämehe, et pehmet maandomist es lubata.
Läts’ õigõ mito nädälit müüdä. Koristi üleväl tõõsõn aianukan umma majandusmajja. Maja iin, nigu iks, olle jalgu pühki kummimatt. Rapahti tuu kah sadanuist lehtist ni liivaprahist puhtas.
Ja mis sa mõtlõt, järgmäne kõrd, ku aida lätsimi, oll’ siilikene tuusama mati pääle uma vahtsõ kempsu planiirnü. Vangohti naardõn pääd, et mul om iks väega korgõ esteediga pääliina daame vurhvi siil. Liivadsõ mati pääl es kõlba hinnäst kergendä, a nigu puhtas klopsõ, oll’gi plats võetu.
Hääkene külh, tä jo hää eläjäkene. Käügü päälegi sinnä ni hõiselgu nigu tuun kuulsan filmin: «Me oleme Tallinnast, me maksame!»
Väljandu Ellen
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
