Suvi kaos käest nigu unõnägu, süküs vinüs nigu villanõ lang. Pikil ja pümmil õdakil om pall’u aigu pildikasti takan istu.
Ütel pääväl kõnõldi teebuõlist. Kiteti hirmsalõ, ku hää tä om, kuis tä või meid avita. Kulssi ja mõtli, et tuud õlli om mullõ õkva vaia. Ku poig läts’ liina minemä, tei tälle selges: taha teebuõlli kimmäle indäle saia.
Ku poig tagasi jõudsõ, joosi nigu nuur tütärlats teebuõlli otsma. Näi, et midägi om viltu. Poig põrut’, et tä olõvat innäst ullis tennü, määnestki teebuõlli olõ-i. Mõista-es kolmõgi lukõ, uma kõrvagõ õkva kuuldsõ: teebuõli. Lätsi ja kulssi viil kõrd toda juttu – teebuõli õks teebuõli.
Läts’ mõni päiv müüdä, ku lehen kirutõdi teepuu-õlist.
Oh minnu ulli vanainemist külh!
Aidma Hele
