Suurõ ja valgõ

 
Kolhoosiaigu kutsuti sügüsedse kardohkavõtmisõ aigu abiliisi, noid kutsuti sehves. Kõgõpäält tulliva koolilatsõ ja sõduri, a ku iks jäi osa võtmada, panti lehte kuulutus, et om vaia kardohkavõtjit. Tasus pakuti sehvele, et päävä lõpun saa egäüts koti kardokat hindäle kodo üten võtta.

Üten kolhoosin tulliva samal aol sehves partei- ja täitevkomitee inemise ja turuvarblasõ. Parteirahvas pruuvsõ põllu pääl turuvarblaisist iks nii kavvõndalõ hoita ku võimalik. Viil oll’ parteirahvas tõistmuudu tuuperäst, et nä olli ka naasõ üten võtnu, et saasi rohkõmb kardokit kodo viiä. Ja noidõ naisi seen olli ka mõnõ vinläse.

Kardohka valõti suurdõ kuhja ja õdagu saiva sehvi säält hindäle kodoviimise koti täüs kor’ada. Vene naasõ olli väega tragi, küssevä, kas nä võiva ka suuri ja valgit kardohkit säält vällä sorti. Tuud muidoki lubati.

Naasõ leivä uma koti täüs. Ku koton kardokakiitmine pääle naas’, tull’ suur pettäsaaminõ. Suuri valgidõ kardokidõ seen olliva suurõ musta süäme ja kardohka maik es olõ kah suurõmb asi.

Kiäki tüüseldsiline oll’ parteimehe kurtmisõ pääle seletänü, et nuu suurõ omma tsiakardoka. Tuu jutu pääle läts’ vinläsest naanõ väega õhku täüs: «Ah et mi olõmi ti meelest tsia vai?!» Ja nõudsõ kolhoosiesimehe trahvmist.

Esimiist muidogi es trahvita, selle et tä oll’ uma trahvi saanu joba tuuga, et tä pääle kuuli maahajäänü kolhoosi esimehes saadõti.