Olli peris väiku, ku velega kuun uursõmi, kuna nuu kana kusõlõ nakkasõ. Tuu olõs nüüdsel aol ollu peris uurmisõtüü teema. Läts’ aigu mis läts’, a tuu saimi kül teedä, et kana ja kikas ei kusõki. Kas tuu tähend’ sõs toda, et latsõ kõnõlda es tohe?
Säändsit ütlemiisi, millel kasvatusõ maik man om, oll’ mu imäl pall’o.
«Kas sul omma musta pääga vagla tagumikun, et sa paigal püssü ei saa?» Lats’kõsõ iks sipli ringi. Mi tahtsõmi teedä, mille nuu vagla piät musta pääga olõma. Kas verevä pääga vaklu kah om, vai näütüses kõlladsõ pääga?
«Tütrik om meil vihanõ, minka tedä meelütä? Kirivä kitsõ piimäga, valgõ vask’a jalaga, mädänüide munnõga.» Es miildü sukugi, ku imä uma laulu vallalõ lei, ja ku viil tõisi inemiisi kuuldõn. Tuu viimäne lõpp es miildü mullõ sukugi. Tiidse väega häste, määndse haisuga mädämuna om. Ku imä midägi toimõnd’ ja ku lats’kõnõ küsse: «Mis tiit?», oll’ imä vastus «Heeringit puhasta» vai «Kotti mõsõ». Tuu oll’ nii imelik, mille imä niimuudu ütel’. Nüüt ma saa kül arru, et lats’kõsõ jo näi, midä imä tekk’, a iks oll’ vaia küssü. Olõ esi kah pruuvnu umilõ latsõlatsilõ nii üteldä. Kaesõ mu ku mõnõ ullikõsõ pääle. Sõs tulõ seletä, et vanastõ nii üteldi.
Ku mi joba suurõmbas saimi ja koolin käümä naksimi, sis näimi, ku naabrinaanõ ummi silmi ja mokkõ värvse. Tull’ hindäl kah himu värvi. Saa-s imäst müüdä, iks tä näkk’ är, et midägi oll’ tõistõ. «Kost sa neo pliidirõnga ümbre silmi sait?» «Rotimurdja olt vai (ku moka omma vereväs värvidü)?» Olõki-s pikkä pito, pidi puhtas küürmä.
No ja ku hõlma olli valla, üteldi: «Käü nigu kassiimetäjä.»
Inemiisi kotsilõ, kes vihatsõs saiva, üteldi: «Nigu kadajahagu, näütä tuld ja õkva lätt palama.» Tuu oll’ iks peris õigõ, meil pliidi ala tulõ alustusõs oll’ kadajaossõ võtta ja nii oll’gi, et lätsi maru häste palama.
«Kõnõlõ nigu sainalõ, nigu hani sälgä vesi.» Seo käve tuu kotsilõ, ku es panta tähele, midä imä ütel’.
«Latsõ kõnõlõsõ sõs, ku kana kusõsõ» es tähendä toda, et lats kõnõlda es tohe. Võisõva kõnõlda ja latsiga arotõdi kah maailmaasju, a latsõl es olõ illos suuri inemiisi jutu vaihõlõ sekä.
Kõgõ parõmp om iks ütlemine, mis tüütäs parhillaki: «Ku umma mutsu ei olõ, sõs köüdetü ei püsü.»
Seo jutt om kirotõt mu imä mälestüses. Kuus talvõ koolin käünü inemisen oll’ tä väega tark naanõ ja jagasi kõiki maailmaasju. Mis tä targas tekk’, oll’ suur raamatidõ lugõminõ ja aolehtin tuulaminõ. Televiisorist kai tä kõiki uudissit ja spordisaatit. Uma nellä latsõga oll’ imä väega kannatlik ja õiglanõ. Teimi mis pahandusi mi teimi, a pessä ei olõ meist latsõpõlvõn imä käest kiäki saanu. Tuu om joba tõõnõ jutt.
Rebäse Liivia
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
