Elorikkusõst mitondpite
Ma kuuli raadiost, et planeedi Maa pääl piät hoitma elorikkust. Tuu tähendäs, et midä rohkõmb om mi ümbre esinäoliidsi asju, tuud rikkamba mi olõmi. Selle ei tetä liinauulitsit lumõst puhtas, et lumi talvõl om jo harv ja elorikkust piät hoitma. Minevaasta oll’ liikmisaasta ja suur lumi tull’ õnnõ kasus. Läbi lumõ roniminõ ja lumõlapjuga kaibminõ om iholõ väega hää. Ja kuimuudu saagi lummõ liinast är viiä, ku lummõ om nii pall’o, et päse-i massinaga mano. Päst õnnõ sula.
Säänesama lugu om maaelämiisiga. Kost omma saemehe mõtsast üle käünü, sääl om elektri, a kon elorikkusõ hoitmisõ peräst omma puu elektriliini pääle sadanu, sääl saat tuud rikkust tunda ahopaistõl. Ku om viil sääne asi olõmah. A mitmõkõrdsõh liinamajah tulõ külmäh ja pümmeh istu. Nigu egäl as’al, om elorikkusõl kah kats otsa.
