Oppajidõ streik
Oll’ 1993. aasta, ku peeti edimäst kõrda oppajidõ streiki. Mullõ tetti aolehe man kohussõs tuust kirota. Ma väega murõhti, selle et es olõ innembä säändsest teemast kirotanu.
Jõudsõ keriguplatsi mano ja kuuli, et koolimajast tulõ kõvva muusikat. Lätsi majja sisse, oppajidõ tarrõ. Sääl oll’ väega vaiknõ. Oppaja jõiva kohvi, aknõ pääl oll’ näil vallalõ leht, kon juttu oppajidõ streigist. Küsse oppajidõ käest, kas näil om määndsitki nõudmiisi. «Ei, meil ei olõ nõudmiisi. Palk võisi suurõmb olla, a mi olõmi tuuga kah harinu, mis meile antu om.» Tuu oll’ aig, ku kiäki viil es tiiä, määne tuu streik vällä nägemä piät, ja oppaja olli kah kahtlõja. Näide arust olli streigi iks suurin ettevõttin, kon om hulga tüüliisi. Nii es kestäki näide streik väega kavva, vast päävä oll’.
A kost tuu kõva muusika tull’? Samal aol, ku oppaja streikse, kõrraldi koolilatsõ hindäle disko.
Jõudsõ toimõndustõ tagasi ja es mõista streigist midägi kirota. Õnnõs sai pia teedä, et küllendäjä om streigijutu joba muu matõrjaali perrä kokko säädnü, nii et jutt lehen är es jää.
