Üts sant, sada mäntlit. Säänest mõistatust om vanastõ küstü ja vastus om: kapstapää. Ummi esi kihistüisiga kannatas aholämmi Reimann-Otsaru Nele raamat «Vanaimä pääs’okõsõ» kapstaga võrdlõmisõ är külh.

Kõgõpäält om tego mälehtüisiraamatuga. A nipp om sääne, et mälehtüisi kirotas lats, kõkkõ nätäs raamatun latsõ silmi korgusõlt. Edesi: tego om pühendüsraamatuga. Raamat om pühendet autori vanaimäle. Ka inämbüs raamadu juhtumiisist omma vanaimäga vai timä man suvildõ kasumisõga köüdedü.

Viil om taa aoluuraamat. Läbi üte perekunna inemiisi näüdätäs tuud, kuimuudu tsaariaost läbi Eesti ao sovhoosõaigu vällä jõuti. Ja miä kõgõ tähtsämb: tego om perimüseraamatuga. Tan om läbi perreperimüse antu edesi võrokõisi kultuuri. Om tarkuisi ja uskmiisi, miä omma peri ei tiiäki määndsest vanast aost. Näütüses latsõ mõskmisõ vette hõpõraha pandminõ vai latsõ põski peedimahlaga määrmine.

Ka kõik tegeläse ei olõ raamatun peris egäpäävädse. Tan või kokko trehvädä ka mõtsavana ja tõisi mitte peris hariligõ vastatulõjidõga.

Raamat «Vanaimä pääs’okõsõ» and pildi Võromaa veere maaelost, miä oll’ viil 50 aasta iist pia säänesama, nigu tä aastasatu oll’ püsünü. Peris konstrueeritüt fantaasiailma raamatust lukõ ei saa, tego om iks väikestviisi kroonikaga. Ja tollõn väikeisi raasukõisi viisi antun kroonikan om uma suur tugõvus: raamatulõ omma raotu kildakõsõ, mink perrä om võimalik võrokõisi umailma selgembäle ja täpsempä ette kujota. Näütüses sis, ku mõni kiränik võtt kunagi ette kirota ütte suurõmbat võrokõisi umakultuurist tougatut romaani.

Jutu alostusõ kapstapää-vihje passis mu meelest seo raamadu kotsilõ ka tõsõst külest. Taa kõlbas kapstas lukõ külh.

Rahmani Jan