Inemise kõlistasõ ja kaibasõ, et es miildü näile tuu kultuuripääliina vallategemise pido. Et õigõt pidotunnõt es tulõ tuud kaiõn pääle.
Ma nii kriitiline es olnu. Olõ optimist ja piä tunnistama, et olõs saanu õks hulga hullõmbalõ kah tetä. Mu jaos om tähtsä, et vallategemise pidol oll’ uma kotus ka mi süvembäl umakultuuril. Rahvalaulul, võro keelel. Ja tuu pästse taa pido.
Ku kaia tsipa laembalõ, sis kultuuripääliina tegemiisi päätsiht, ellojäämise kunsti, om õkva tuu, midä meil om suurõlõ ilmalõ anda ja opada. Olõmi mõistnu läbi aoluu tan ello jäiä ja mõistami viil täämbädse pääväni vikatiga niitä, kirvõga puid lahku, ahjo küttä, kaost pangõga vett võtta. Mõni kogoni pidä viil eläjit. Kõik tuu ei olõki inämb nii esihindästmõista asi. Tuuperäst om mõistlik uhkõ olla ja ku mõni väiku asi vastakarva paistus, või tuu man silmä kinni pitsitä.
Mi mõistami ello jäiä!
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
