Ku midägi suurt inemiisi kokko köüt, liigutas ja pututas, sis nä näütäse tuud vällä kah. Võrokõsõ muidogi innekõkkõ, a tõsõ niisama. Ku perämäidsil aastil om jäänü tunnõ, et maailm om väega kur’as muutunu, sis periselt ei olõ häädüs ja tenolikkus kohegi kaonu. Inemise omma periselt hää, abivalmi ja pakva nii sõna ku teoga tukõ.
Uma Pido ettevalmistamisõ aigu sai hulga kõrdo tunda, kuis üte kimmä as’a nimel omma inemise valmis hinnäst kokko koguma ja ütstõõsõ sälä taadõ tulõma. Lahkit inemiisi kõgõlt Vanalt Võromaalt, kes umast hääst süämest ja vabast aost omma pido hääs midägi tennü, om väega pall’o. Noidõ hulgan näütüses Haani kooli käsitüüoppaja ummi koolilatsiga, lillipoodi inemise, Põlva pupimeisterdäjäst latsiaiaoppaja, Põlva kandi pillimehest ettevõtja, egä ettetulnu hädä man avitaja, käsitüüoppaja, kiä dirigendipulti meisterd’… Kõigi üleslugõmisõ jaos om tervet lehte vaia.
Inne pito oll’ hulga kuuntüüd ka asotuisi, ettevõttidõ ja umavalitsuisiga. Inämbüs tuust kuuntüüst oll’ perädü hää.
Ja muidogi pidolisõ esi: laulja har’oti egä nätäl pidolaulõ. Tandsja käve talvõst pääle laagriin tandsõ har’otaman. Pupinäütlejä ja muido näütlejä ja luuja. Kõik nuu inemise teivä pikkä aigu ettevalmistuisi, et pido kõrda lännü.
Tuuperäst om mul esieränis hää miil, et pido lõpptulõmit panti väega lajalt tähele. Säänest kirju ja telefonikõnnidõ hulka ei olõ mu meelest varrampa olnu. Kitetäs, tennätäs. Inemiisile om väega kõrda lännü seo pido esi ja mullõ paistus, et ka pido ettevalmistamisõ suurt pingutust om kõvastõ tähele pantu.
Inne pito tull’ vahepääl pääle tunnõ, et Indsikurmu jääs seokõrd pidoliisi jaos ahtakõsõs. Piaaigu nii oll’ kah, a häid inemiisi mahus ütte paika iks lõppõmalda hulga är. Inemise hoitsõva kokko ja olli ütstõõsõga rehkendäjä.
Ku pido pääle naas’, suur jago tüüd oll’ tettü ja midägi inämb muuta es saa, tull’ mul silmist vesi vällä. Niisamatõ võtva silmist vii vällä päält pito üteldü hää sõna. Või kimmäle kinnütä: inemise ei olõ kalgi, külmä ja ütskõiksõ.
Aituma, hää inemise! Egä hää sõna ja tugõminõ om olnu kõrraldajilõ kimmäs toes.
Tigasõ Merike,
Uma Pido pääkõrraldaja,
Eesti folkloorinõvvukogo avvohinna
«Aasta kõrraldaja» värski laureaat
Tigasõ Merike. Urbasõ Ülle pilt
