Preili Pilpanikõrdisõ hää nuhe
Üten maakoolin oll’ oppaja, kellele külämehe anni hõigunime Pilpanikõrdis. Tä oll’ väega kondidsõ kihäga. Ega inemise oppajidõ kotsilõ midägi halva es ütle, selle et egäüts tekk’ umma tüüd.
Preili Pilpanikõrdisõl oll’ sääne nõrkus, et tä tsiugas’ hindä pääle nuhevett. Tuu es sekä kedägi, inemise harini hää aroomiga.
Midägi muud arvssi meieri aian mehidse. Mehitside tarusid oll’ sääl kolm. Ku kuulmeistri uma haisupilvega aiast müüdä läts’, naksi nä suminaga ümbre oppaja lindama.
Pilpanikõrdis peläs’, et tsuskasõ. A mehidse tundsõ lihtsäle huvvi, kas saava säält nektärri. Ei usu, et saiva.
Taa om väega vana lugu, selle ei tiiä üldä, kuis oppaja noist mehidsetsirgukõisist vallalõ sai.
