2. Kooliaig
Vana-Roosa koolin
Jäi ütes talvõs Leo poolõ, noil oll’ tütär Linda sündünü ja ma olli latsõhoitja. Säält käve edimäst talvõ koolin kah, oll’ mõni kolm kilomeetrit minnä.
Krabi koolin
Tõnõ aasta lätsi är mamma manu ja naksi Krabi koolin käümä. Koolijuhataja oll’ mu velle suur sõbõr Tsoorust. Sääl olli magamistarõ põrmandu pääl õnnõ koti. Oppaja oll’ poissmiis, tuul oll’ kolm tarrõ. Tä kutsõ minnu ütskõrd hindä manu ja küsse, kas ma paari-kolmõ sõbrannaga es tahtnu ellä üten timä tarõn, kohe sai sängü panda. Pidimi tuu iist koristama ja oppajalõ hummogu kohvi vai tiid kiitmä. Sõbranna olliva nõun. Mi olli muiduki maru uhkõ, et olõmi koolioppaja pernaasõ. Teimi tälle egäsugutsit süüke. Vahel umavahel vaidlimi kah, kas panda patta inne kardoka vai tangu. Lätsimi sõbrannaga õkva tüllü! Ma ei mäletä inämb, kellele tuu õigus jäi. No kardoka tulõva õks inne panda!
Tsooru koolin
Krabi koolin oll’ õnnõ viis klassi. Kuvvõndalõ tull’ minnä kas Rõugõlõ vai Tsuuru. Ma tahtsõ Tsuuru minnä, mul elli sääl tsõdsõ. Tsoorun oll’ vahva koolin kävvü, olli sääl nädälide kaupa, mõnikõrd es tulõ pühäpääväs kah kodu. Meil oll’ õdagistõ hirmus kaardimäng. Ja sõs ku hämärik tull’ ja tuld viil üles es võeda, tull’ oppaja klassi ja mängiti tsõõrimänge. Oh sedä igävest lõbu!
Meil oll’ nädäli süük üten, tangupudõr vai paksu kapsta olli kotun är keedetü, sääl sõs lämmistedi. Tiid kah keedeti.
Võru keskkoolin
Algkuuli rohkõmb es olõki ku kuus klassi, sõs tull’ keskkuuli minnä, kes tahtsõ. Ma tahtsõ väega. Lätsi Võru keskkuuli. Olli kortõrin Veera tsõdsõ puul. Üte aasta võõra puul kah.
Küländki kehvält pidi läbi ajama. Kasuesä oll’ rätsep, mis tuu sõs umblõmisõga tiinse. Mamma kudi kangit pernaisilõ ja kedras’ kõvastõ, nii sai ma kuigi sääl keskkoolin kävvü.
A sõs kuuli kasuesäl tütär är, kes täl edimädsest abielust oll’, ja tä läts’ nii närvilidses, et viidi katsas kuus haigõmajja. Ma es saaki inämb kuuli minnä. Üts talv jäi keskkooli lõpust puudus, es saa lõputunnistust. Mõtli kül, et lää edespite, a kos sa inämb. Löüdse peigmehe, oll’ vaia mehele minnä ja nii jäigi. A ma tunnõ õks tuust haridusõstki, mis ma sai, et mul om lahe ellä olnu, ei olõ ma hättä jäänü ei kirätüüga ega millegagi. Kõgõga olõ toimõ saanu, ja õks avaramb kaeminõ om olnu elulõ.
Lugu lätt edesi.
Mul om väega hää miil, et mul ummõtõgi nii pall’u mutsu oll’, et ütskõrd 1965. aastal, ku Rõugõlõ sünnükodu tulli, reportõrimaki pääle uma imä Tootseni Hilda (1911–1989) jutu võtsõ. Nüüd om hää latsilõ ja latsõlatsilõ kullõlda anda.
Paku tükükeisi imä jutust Uma Lehe lugõjilõ kah lukõ.
Tootseni Toivo
