Mu edimädse ja perämädse triibulidsõ

Algkoolipäivil opsõ ma Lepistü koolin. Ilusan verevän kivist majan, kon ümbretsõõri oll’ uibuaid. Kuul oll’ väikuid latsi täüs ja oh sedä sibimist ja sagimist.

Mi aol oll’ koolimaja man kõigil tegemist. Laulmisõ ja sporditunni oppaja kobisti katskidsi aknõraamõ, direktri lõigas’ uibit ja koolilatsõ panni puid riita. Mu klassijuhataja ja direktri naanõ vaheti internaadin mõssu ja kuursõva köögin kardokit. Kiäki es kaiba, et palk om väiku ja tüütunnõ pall’u. Koolin oll’ iks mõni puupää kah, kedä pidi pääle tunnõ avitama.

Ma käve kuuli viie kilomiitre takast. Üten sõbra Toomassõga kodu tullõn jäi hulga põnõvat tii pääle. Tiidsemi, et lähkül om Vinne sõaväe prügümägi. Oi kos sääl oll’ värvilist traati ja ekä värvi plastmassi. Es saaki mi sääl pall’u olla, ku näimi, et kats vinne soldanit juuskva mi poolõ, autumaadi käen ja rüükvä mugu «rukkiveer» ja «rukki-veer». Hää, et minemä pässimi, kuigi Toomasõl jäi puul püksüperset okastraadi külge rippu.

Pärlijõõst püüdsemi kivve alt lutsõ ja kaldaperve seest vähke. Tii pääle jäi Mustjõgi, tuu perve pääl kasvi mitmõ meetri pikkunõ luga. Tuust oll’ hää koolimajja klassõ ette jalamattõ kuta, et muta tarrõ es tuudu.

Kotun uutsõ esä minnu joba värte pääl, püksürihm käen. «Kos sa hulksõt nii kavva, lehmähaina omma kotun kõik kokku pandmada!» Ja tõmmas’ mullõ paar sirakat. Järgmäne päiv tulli ma koolist kittüsekiräga, jalamattõ tegemise iist. Esä võtsõ sis jäl uma püksürihma ja ütel’, et tõmmaku ma tälle paar sirakat. Kitse, et ma ollõv tubli poig.

Järgmäne päiv põrut’ tä Võrru ja ostsõ mullõ jalgratta. Kül tuu oll’ illus! Ma vuntsõ tedä egä päiv mitu kõrda iist ja takast, esiki olõs üüse sängü võtnu, ku olõs mahtunu.

Ildaaigu klapsõmi raha kokku ja ostimi tütrepojalõ hää opmisõ iist jalgratta. Sai tä vaivalt paar kuud sõita, ku aknõ alt oll’ ratas kaonu. Sai sis politseile teedä antu ja internetti üles pantu. Paari päävä peräst oll’ ratas tagasi. Hää, et vargil õigõl aol mudsu tagasi tull’ ja nä es piä kannatama tuud, et varga pään palas müts elu lõpuni. Häämeelega andnu essünü, a perän umast viast arvu saanu ratta tagasituujalõ kompvegikoti vai ijätüse.

Reinerti Elmo

UMA Leht