Ollõ üts ilmatuma illos varanõ suvõhummok. Päiv korgõl ja tsirgõl kipõ aig nokah. Üü olliva lämmä, nii et kasvumaja ussõ jäteti üüses peräni vallalõ.
Nigu iks hummogudsõl aol, teie umma aida pite hariligu jalussiirmise tsõõri. Kaiõ kõik uma häiermä, puu ja puhma üle. Suvõhummogunõ teretüs luudusõlõ.
Alostusõs säädse astmisõ kasvumaja poolõ. Paar miitrit kasvumaja ussõst jäie hiitünült saisma. Midä kuradit!? Üts kodolda pini om säädnü hinnäst siiä kesk kasvumajja kerrä magama! Vai kass?
Ei, kass tä kül ei olõ, mõtli. Nii suurt kassi olõ õi ma viil nännü, iks pini om. Ilm om täüs jõhkrit inemiisi, kiäl umast kodoeläjäst villänd saa. Toova sis salahuisi suvõmajjo mano. Om naabri nuur pere niimuudu kats maahajäetüt kassi hindäle võtnu, olõ esi üte kodolda kassi umas võtnu, om tüüseldsiline võtnu peopesä-suurudsõ kassipoja, kiä timä tiiotsa mano maaha puistatu oll’ ja kiä edimädse maja mano hallõ helüga umma ikulist luku kaibama tull’. Mõtligi, et nüüd om üts nuur pini siiä tuudu, et kül kiäki hindäle võtt.
Elläi, ollõ tä sis kiä ollõ, magasi ilosalõ kerän edesi ja es tiiäki viil, midä kasvumaja pernaanõ sääl lähkün mõtlõs. Õigõ kipõstõ jõudsõ mullõ peräle, et olõki õi pini – seo om hoobis repän.
Kae koh nahhaal! Oh, lää tassakõstõ, tuu tarõst pildistämisaparaadi. Ega kiäki usu õi, et mul olõssi nigu uma repän.
Elläi magasi nii magusahe, et es kuulõ mu tarõ mano minekit ega tagasi tulõkit ega midägi muud. Jo ollõ täl rassõ üü sälätakan vai oll’ kavvõst tulnu.
A ku ma aparaati pildistämises valmis säädse, herät’ tuu klõpin rebäse. Unidsõ pääga tahtsõ tä edimält mullõ otsa juuskõ. Nüüd oll’ tä esi hiitünü ja naas’ kipõstõ tõsõlõ poolõ juuskma. Umas õnnõs pässi tä tõõsõst ussõst vällä. Sikit’-sakit’ naabri aida, tiiä es, kohe pakku minnä. Nikani ku uhasi tiid pite Andsumäe mõtsa poolõ.
A hand oll’ täl illos. Nii kohhil ja puhevalla, et nii mõnigi mõtselläi võisõ tälle kadõ olla.
Kasvumajan hõl’osi viil mitu aigu tõistmuudu hais – rebäse hais.
Linde Astrid
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
