Saiva mõtsatii pääl kokku kahr, susi ja repän. Kahr patsut’ umma ümärikku kõttu ja ütel’, et om seo suvõga väega rahul. «Lämmi suvi oll’ ja mõtsa ja suu marju täüs. Käve mehitsil kah külän. Seo ao taru omma vatust tettü, nii ku plõksi panõt, lagunõsõ nä lakja. Sis mugu maiusta. Vanast pidi puul üüd vaiva nägemä, et mõni raam kätte saia. Ma lää, süü kõtu kurõmarju täüs ja hiidä är talvõunnõ. Inne panõ tagumigu ette punni kah!»

Susi mugu kratsõ hinnäst, nigu olõs kostki määndsegi mutuka külge saanu. «Suvi oll’ hää, koplin lambit pall’u. Ega ma näid kõiki är es tapa, maidsi ütte ja tõist ja valisi sis kõgõ parõmba vällä. Kõnõldas, et vanal oinal om kaska maik man. Mul om mõtsa ala käkit paar utõkõist, ku tahtmist om, näksä veidükese. Üteldäs, et julgõ soe rõnd om haavlit täüs, ma näkitse näid kõik aig vällä. Soe laskmisõ lupõ antas kah nii veidü vällä, et mul ei olõ midägi ega kedägi pelädä.»

A repän oll’ vakka, es kitäki väega umma ellu. «Nurmõ päält saa mõnõ tsirgu vai hiire. Ma kolisi kah uma perrega suurõ liina viirde. Üüse saami prügükastõst hääd süvvä, tõnõkõrd mõnõ hulkva nälädse kassi kah. Kas tuu om sis mõni mehe süük? Hand ja kihä kah süüdäs, ma pelgä, et olõ marutõppõ jäänü. Linnumassinidõ päält pillutas külh pakkõ, a noil om sääne hais man, et ma käü tsõõriga müüdä.»

Nii kõnõli kolm eläjät ja lätsi kõik umma tiid, ummi eläjäasju ajama.

Mõtsa veeren inisi laulda üts rästäs, hindäl käve jala joba kapla. «Jah, olõ purjun kül noist marjust, inemise ei tii inämb mahla ja sahvti. Uibul omma ubina kõik priskit vaklu täüs ja kõik, midä tõsõ ei taha, om mu jagu!»

Mõtstsiga ai kah hinnäst kostki üles. «Vihma sattõ peris pall’u, inemiisil omma poolõ kardokanurmõ vii all, säält om hää tsungi!»

Reinerti Elmo