4. Kuramiirmine ja leerin käümine. Jaanipäävä vipõrus
Säälsaman Jänesemõtsan oll’ üts perekund, kellele nä kah sugulasõ olliva. Sääl oll’ rehepesmine, ma lätsi kah sinnä appi. Jaani vanõmba pidivä kah appi rehele tulõma, a Jaan oll’ õkva sõaväest tulnu ja tull’ esi. Sõs saimiki vahtsõst kokku ja sõs läts’ meil jäl minemä. Üts aasta vai paar, mis mi sõs kuramiirsemi.
Vahepääl oll’ väikeisi vipõruisi kah. Ei, Jaani puult es olõ, a no ma esi olli viil varsa aruga.
Ma lätsi liiri. Jaani veli Meinhard oll’ kah leerin. Jaan esi oll’ joba leerin käünü, tä oll’ must kolm aastat vanõmb. Leerin kävemi Rõugõn, sääl olli üte vanõmba naistõrahva man kortõrin.
Leeriaig oll’ õkva jaanipäävä paiku. Jaanipääväl oll’ kõgõ Munamäel suur pidu. Meil oll’ Jaaniga kokku kõnõldu, et tä tulõ jaanipäävä rattaga Rõugõlõ. Ku tuul aol tütrik rattatoru pääle võeti, sõs oll’ jo väega hää ja uhkõ – ega sõs egälütel ratast es olõ! Nojah, pidimi sõs rattaga Munamäele sõitma.
A sääl lähkül üten talun oll’ mu sõbranna ja leerisõsar kah kortõrin. Tuu talu perepoja kävevä mugu pääle, et sõidami pikävankriga Munamäele. Sõbranna ütel’ kah, et poisi pandva kats hobõst ette ja ku uhkõ meil sõs sõita om. Lätsimigi!
Jaanikõnõ tull’ rattaga Rõugõlõ – minnu es olõki! Sõitsõ sõs Munamäele otsma – es levvä üles. Mi käve vahepääl noidõ poissõ sugulaisi puul sääl Munamäe külle all.
Tulli ma sõs kodu tagasi – Jaan joba uutsõ minnu sääl. Sõs tull’ meil kül suur pahandus. Tä oll’ mullõ kõik leerikleidi ostnu ja peräst liiri pidimi paari minemä. Leeripidu oll’ kah Meinhardiga üten.
Noh, pidu pidäsimi õks är. Jaan tegi nisuveini. Tuu karistusõs, et ma nii rumalalõ tei, jõi Jaan hindä pidul nii täüs, et… Muidu tä es olõ joodik ega midägi. Seltskunnan kah – ma vahel kai – timä mugu ütel’ tõisilõ, et noh, laskõ kah. A ku tõsõ jõiva, sõs tä esi pandsõ uma klaasi ilma joomalda tassakõistõ lavva pääle tagasi ja vali tõisi klaasi ruttu täüs, et muidu pandas tähele, ku täl joomalda om.
Mul om tuust leeripääväst pilt kah, sõs näet, määne purjunõ esä oll’. Ma esi pildisti.
Noh, sõs lepsemi õks är ja aasta peräst lätsimi paari. Tuu oll’ 1932. aastal. 1933. aastal sündü Ülo.
Järgmine aasta lätsimi är liina elämä. Inne ellimi Jänesemõtsan imä man.
Lugu lätt edesi.
Mul om väega hää miil, et mul ummõtõgi nii pall’u mutsu oll’, et ütskõrd 1965. aastal, ku Rõugõlõ sünnükodu tulli, reportõrimaki pääle uma imä Tootseni Hilda (1911–1989) jutu võtsõ. Nüüd om hää latsilõ ja latsõlatsilõ kullõlda anda.
Paku tükükeisi imä jutust Uma Lehe lugõjilõ kah lukõ.
Tootseni Toivo
