Kümme koto. Säitsmes kodo

Leüdsemigi Reolan üte ridamajaboksi, mis meile miildü. Sääl oll’ mitu korrust. Kõgõ korgõmbal oll’ neli väikeist magamistarrõ, vannitarõ vanniga ja vets. Edimädse kõrra pääl oll’ suur elotarõ suurõ ahoga, küük ja tõnõ vets. Köögi iin oll’ veranda ja elotarõst läts’ uss aida. Keldrikõrra pääl olli sann, duširuum ja puhkamistarõ, kon pääle sanna hää videldä. Sis oll’ viil sahvri ja puiõ hoitmisõ ruum, kost küteti sanna kah.

Möimi sis liinakortõri maaha ja saad raha läts’ sissemassus pangalõ, kost sai ridamaja jaos lainu mano võetus.

Ilmahulgus Turbo. Urmi Aili kogo pilt
Edimält oll’ aho ja pliidi kütmine kül väega vaivanõ, tullimi jo mugavuisiga kortõrist, kon sai mitukümmend aastat eletüs. A keväjä ja sügüse oll’ hää, ku välän rõskõ oll’. Kütit iks aho lämmäs ja pall’o mõnusamb oll’ olla.

Mi armsal spanjelikutsul sai nüüd väega hää elo. Maja takan aian sai vabalt juuskõ, ku parasjago rihma otsan jalotama es viiä. Saina es kosta kah nii läbi ku liinan.

Viil olle maja man egäl kortõril pindremaa kasvumajaga, kon sai kõik hindä tarbis kasvatõdus.

Ütskõrd, ku mi spanjeliherr oll’ jo kümme aastat vana ja kõik aig ilosahe koton püsünü, tull’ täl iso hulkma minnä. Tükse mugu keldri ussõst vällä. Panni ussõmulgulõ jala ette, a timä võtsõ hambidõga mu varbast kinni. Ma ullikõnõ panni käe varbidõ mano ja sis tä puri minno mõlõmbast käest ja juusksõ iks minemä.

Olle õigõ mitu päivä kaonu. Poig jo pandsõ Mol’oraamatuhe kuulutusõ. Kül tull’ siist ja säält teedäandmiisi, kon tõsõ piniga kuun nättü, a kätte mi tedä es saa. Sis ütskõrd nädäli peräst saatsõ kiäki pildi, kon tiist mitte kavvõn põllu pääl külüt’ rebäsekarva pini. Poig läts’ kipõstõ kaema. Mi pelksimi, et viimäte om auto ala jäänü vai är koolnu. A õnnõs oll’ kõik häste.

Vaesõkõnõ oll’ kül nii är väsünü, et es jõvva õigõhe kõndigi. Paks karvakaskas oll’ kah är pulstunu ja muta täüs. Sai tõnõ puhtas mõstus ja kõtt täüs söödetüs ja paari puhkusõpäävä peräst oll’ tä jälki sama rõõmsa ku innegi.

Sääl ridamajan elli ma 13 aastat. A kuna tütre peren oll’ jo viis inemist, sis otsusti ridamaja tütrele är kinki. Poig oll’ kah jo kotost vällä kolinu. Et mitte tütre perele jalgu jäiä, naksi ma hindäle eräle elämist otsma.

Urmi Aili


Säitsmendä kodo päävälilli. Urmi Aili kogo pilt

Pensionär Urmi Aili tulõtas miilde, määndse omma nuu paiga,
kon tä elänü ja midä kodos nimetänü om.

UMA Leht