Kängsepä opipoiss

 
Inneskidse Eesti-ao lõpupoolõ tull’ maapoiss Volli Kasaritsast Võro liina kängsepätüüd opma. Tuu tüü vasta tä suurt huvvi es tunnõ, a tõsõ Kasaritsa poisi, kiä kängsepäs olli saanu, olli uma eloga rahul. Nii sooviti Volli vanõmba poisil kah kängsepäs saia.

A tuul Võro Suu pääl olõva kängsepätüükua umanikul, kohe Volli opma trehväs’, es olõ kah suurt huvvi kängi paranda. Timä oll’ kultuuri- ja seldsielo aktivist, käve iks kuunolõkilt kuunolõkilõ. Tuuperäst oll’ täl väega hää miil umast vahtsõst opipoisist. Tüüd tä siski väega es oppa, saatsõ poisi innembä aiamaalõ, kon tä müügis ja söögis aiavillä kasvat’. Poiss tekk’ aiatüüd hää meelega ja umanik sai kultuuriello ellä.

Vollit käve vanõmba tihtsäle kaeman. Ku Volli näkk’, et esä-imä tulõva tiid pite, sis läts’ tä kipõstõ kängsepälavva taadõ, võtsõ üte kota ja nakas’ taldu klopma. Esä oll’ väega rahul, ütel’: «Poiss klopp, las poiss opp.» Maalt tõiva vanõmba egäsugumast söögikraami ja umanik oll’ jäl rahul, selle et timägi sai tuust ossa.

A sis tull’ pääle tõnõ ilmasõda. Umanik nakas’ pelgämä, et vahtsõnõ võim või tälle sälgä naada, ja tä kirot’ uma maja ja aiamaa Volli nimele. Umanik saadõtigi sõtta, Vinnemaalõ hobõsit viimä, ja sinnä tä jäi.

Nii es saa maapoiss Vollist kängseppä, a hoobis veereliina miis. Tä jäigi sinnä majja elämä, võtsõ naasõ, näil sündü tütär ja elo läts’ edesi.