Palssi seokõrd Uma Lehe juhtkirä kirota tekstirobotil. Ku tei samma asja umbõs aasta iist, tunnist’ massin ausalõ üles, et tä ei mõista tuud tetä. A no oll’ tekstirobot joba kõvastõ mano opnu ja julgu mullõ teksti vällä pakku.

Massina kokkokirotõt juhtkiri kõnõl’ kokkohoitmisõ tähtsüsest. Jutt oll’ tuust, kuis vahtsõ tehnoloogia, üleilmalidsõ hädä ja vahtsõ teedüsse suur pääletulõk mõotasõ mi egäpääväst ello ja tuud, kuis mi umavahel läbi käümi. Tä pidi tähtsäs paikliidsi kombit, kultuuriüritüisi ja suvõkohvikit (!?), miä ei ollõv õnnõ meelelahutusõ tegemise: näidega hoitas ütstõõsõga läbikäümist ja nä avitasõ tõõnõtõõsõ parõmbalõ tundmaopmisõ man.

Massin kitt’ Umma Lehte kah. Seo ollõv platvorm, mink kaudu mi kogokunna helü laembalõ hulgalõ rahvalõ vällä paistus. Üteliidsi kutsõ massin saatma Umalõ Lehele ummi mõttit, üritüisi kuulutuisi ja artiklit, miä toova mi kogokunna kokko. Lõpõtusõs ütel’ massin, et ütenkuun saami tetä kimmä kogokunna, kon egälütel om uma kotus ja helü.

Periselt om massinal peris häste kirotõt juhtkiri ja umil halvõmbil päivil võinu ma esiki midägi säänest kirota vai trükütähtao hirmsal pääletulõkil lännü taa massina uma kah käüki. Hindä tiidmäldä loemi joba täämbä peris hulga näütüses sotsiaalmeediäpostituisi ja aolehejuttõ, miä omma massina kirotõdu vai ümbre pantu. Mõnõl inemisel tulõ massinaga kirotaminõ hulga parõmbalõ vällä ku esihindä tarkusõga punnitaminõ.

A stopp! Astumi sammukõsõ tagasi ja kaemi silmä kasvai noilõ inemiisile, kinkast täämbäne leht kirotas. Ei olõ massinast naist ütelegi väärilist vastalist. Ma ei usu eski tuud, et tekstirobot horoskoobin sutnu egäle tähtkujolõ uma võrokiilse laulu vällä valli, kuigi tuu või tä mõnõ aoga är oppi külh.

Nii et Uma Leht ei lää viil massinateksti pääle üle, a pruuv iks üles löüdä noid luujahengega inemiisi, kink jutt viil peris ümärigus kulunu ei olõ.

Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja