Üts miis ja üts naanõ olli jäänü leses. Nä olli aastakümnit naabri olnu, häste läbi saanu ja tõnõtõsõga asju jaganu.
Lesknaanõ viitse umma aigu maakunna haigõmajan õendusõ osakunnan. A tõsõl puul oll’ haigõmaja osakund. Nägi Ilse, et naabrimiis pikutas sääl. Käve tedä kaeman, seletivä vannu mälehtüisi ja mõlõmbil oll’ jõudsamb olla.
Ütel hummokul nägi Ilse, et Ahti säng om tühi. Süä jätse lüüke vaihõlõ ja ku tütär küllä tull’, pallõl’, et tuu viissi mälehtüskuulutusõ maakunnalehte. Nii oppajast tütär tegi kah ja är tuu trüküti.
Periselt oll’ Ahti viid Tartuhe uuringilõ ja tuudi elosan tagasi. Oi määne lugu! Kõik olliva vakka ja kiäki es ütle midägi.
Raudkatsi Ene
