Perämädse lumõ võistlus

 
Mu latsõpõlvõn olli talvõ väega lumidsõ. Tuul aol peeti edimädse ja perämädse lumõ võistluisi. Ja lummõ jäi viil ülegi!

Mi kõgõ kõvõmba naissuusataja olli ütiskomandon, kon olli Võro ja Vahtsõliina naasõ. Võistluspäävä hummogu tull’ vällä, et üts suusanaanõ om tulõmada jäänü. Kiäki es tiiä, mis oll’ juhtunu, tuukõrd jo egäl puul telefonnõ es olõ. Naasõ olli väega kurva, selle et näil oll’ kõik aig häste lännü ja nä tahtsõ kimmäle võistõlda ja võita.

Võistkunna kaptõn tiidse, et timä vastutas. Tä läts’ miihi poolõ pääle, et midägi vällä märki, ja kai kõik mehe üle. Peräkõrd jäi tälle silmä üts nuur pikk poiss, kelle helle loki paistu suusamütsü alt. Tuu oll’ nii nuur poiss, et täl es olõ viil hapõngi kasuma naanu.

Naiskunna kaptõn läts’ poisi mano ja sosist’ tälle midägi kõrva. Poiss läts’ näost vereväs, a kaptõn naas’ tedä vidämä sinnä, kon naiskunna olli.

Stardini es olõ inäp pall’o aigu. Poisilõ panti stardinummõr rõnna pääle ja saadõti stardipaika. Käve stardipauk ja poiss tuisas’ naisiria iinotsan raa pääle. Maiga nime all tekk’ tä kõvva sõitu, kuigi õigõ nimi oll’ täl Aigar. Ja ku võistlusõst kokkuvõtõt tetti, tull’ vällä, et Võro ja Vahtsõliina ütiskomando näüdäs’ kõgõ parõmbat aigu ja sai kimmä edimädse kotussõ.

Edimält hoiti asja iks salahusõn, a ku kunagi naati mälehtüisi kõnõlõma, tull’ tõtõ vällä. A tuu oll’ niipall’o ildampa, et es olõ inäp midägi tetä.